Endel Juursalu 
Endel Juursalu Nagu ikka, rääkisime maast ja ilmast, Hiiumaa edudest ja hädadest. Ilmnes, et mees on suhteliselt kriitiline. Kõigepealt sai hinnangu osaliseks Kärdla sadam. Ilus, uus, uhke, kallis – kas sellisele
väikelinnale on vaja tänapäeval nii uhket sadamat? Kui palju on Kärdlas jahte-purjekaid-väikealuseid? Sadam seisab ju tühjana! Lähiümbruses Roograhu, Lehtma, pisut kaugemal Heltermaa, Orjaku, Sõru, ka Kõrgessaares ja Kalanas saab otsad kinnitada, tõenäoliselt Suursadamaski.
Hiidlased on kilplased?!
Mees, kes on isehakanud hiidlane, küsis minult, kas mulle ei tundu, et tänapäeva hiidlased on kilplased? Miks nii – küsisin ma vastu? Aga sellepärast, et nad ei mõtle ratsionaalselt, selgitas tema. Sadamad on tühjad, aga eakad inimesed virelevad oma viimastel eluaastatel üksikutena oma mugavusteta lagunenud majades-
korterites. Ja tuletas meelde, et plaaniti ju ehitada hooldekodu paljudele eakatele, selle asemel ehitati sadam mõnele paadiomanikule.
Olin sisimas mehega vägagi nõus, aga et oleks põhjust dialoogiks, arvasin, et sadam toob veeturiste ja see omakorda Hiiumaale raha. Ta vaatas mulle pikalt otsa ja ütles, et näeb mind läbi – sa ise ka ei usu, mida sa räägid. Ja küsis, kus on need turistide hordid Heltermaal, Roograhus, Orjakus ja mujal. Ta arvas, et kuna aluste sadamates hoidmise hinnad on viidud miinimumini, siis mõni Tallinna või Haapsalu mees ehk hoiab oma “paati” siin, ning kasutas pidevalt jahi või purjeka asemel sõna “paat”.
Küsid, et miks kilplased, aga ütle mulle siis, miks rajati-ehitati Kalanasse rannapromenaad kui Luidja randa, vaieldamatult Hiiumaa parimasse, tuleb minna läbi oja ja põlvini liiva, ründas ta uuesti. Ja miks pole Luidjal elementaarsematki teenindust? Kalanas pole liivaranda ega päevitajaid, kiosk-kohvik igavleb kruusa peal.
Ja mis me räägime randadest, vaata Kärdla turgu – see on ju ehtne Mongoolia, ma olin seal vene kroonu ajal komandeeringus. Kärdla turg on samasugune kaos, ühel kioskil esikülg, teisel taguots – üks viltu siiapoole, teine teisale. Ei mingit loogikat ega mugavust ostjale, korralikust teest rääkimata. Ja nüüd tahab see jefreitorist linnapea-vallavanem keskväljakule teisaldatava telkturu püstitada? No tõeline tsirkus tuleb Kärdlasse!
Väike kõrvalhüpe
Mees oli ennast “soojaks” rääkinud, aga õnneks helises tema telefon. Sain kõrvalt aru, et minu kodutee vist pikeneb. Nii oligi. Nädalavahetuse proviant oli mehel autos, oodati seda aga tema kodus. Käime korra meilt läbi, ma annan ostud sinna ja siis viskan su ära, ütles ta ja mis mul üle jäi. Parem ikka passida autos kui tee ääres.
Kilomeetrit-poolteist suurest teest külavahele ja olimegi “meil”. Kodu nagu iga teinegi. Mitte liiga pügatud-vuntsitud, aga ka lohakust ega laga polnud kuskil näha. Mida aga oli, õigemini keda, oli inimesi. Õu lausa kubises neist. Oli noori, oli vanu, mehi-naisi-lapsi. Kui poetasin küsimuse, kas neil on külalised, vastas mees, et mis külalised – vend oma perega lubas mandrilt tulla ja õde oma perega – nad ju sulle sugulased, lisas ta selgituseks. Ja see halli peaga vanamees on õe äi, paras kilplane. Kotiga just valgust tuppa ei kanna, aga aknad on väikesed nagu sea silmad – lisas ta veel ühe kriitilise selgituse.
Majaperenaine Helle tuli vastu ja vaja oli kaup tuppa kanda. Tervitasime-embasime nagu tänapäeval moes. Ja ei pääsenud ma ainult perenaise tervitamisega, kõik tulid uudistama, kes see vanamees Taaviga koos tuli. Taavi vend tuli saunast ja hõikas: “Mehed sauna!”.
Peremees tuli ettepanekuga, et tulgu mina ka sauna. Pärast mehi lähevad naised, ja siis “viskab” ta mu ära. Saun oli mõnus ja kütnud oli vend seda ikka mehemoodi. Ma pole ammu nii tugevat leili saanud. Kodus lepime 80 kraadiga, aga siin näitas mõõdik 100 kraadi ja küll ta sedajagu oli ka. Pärast leili jahutas igaüks end, kes kus sai, nooremad käisid tiigis, kus kuiva suve tõttu oli vett vähe, sirelipõõsaste vahel oli peidus dušš ja sinna tekkis kohe järjekord. Pean ütlema, et saun ja seltskond olid mõnusad.
Juba olid naised sauna läinud ja hakkasin otsima, kus on peremees, kes mu koju lubas viia. Sealt ta tuligi, aga nii süüdlase ja lontu moega. Tead, vend andis mulle morsi asemel jõhvika-viina tõmmist, jõin seda paraja hooga, enne kuni aru sain, et alkohol, selgitas ta. Ja vabandas venda – ta ju ei teadnud, et ma veel sõitma pean. Anna andeks hõimlane, aga kas sa ei võiks meile ööseks jääda, uuris ta. Meil on endised aidad ja pööningud kõik suvekülalistele ära sätitud. Pole mingit tüli, teatas ta ja pakkus, et helistame su lähedastele, et tuled hommikul.
Nii jäin seltskonda, kus kõik ilma suurema kisa-kärata millegagi tegelesid – kes grilliahjude, kes vokipannide, kes tõi nõud, kes sättis laudu-istumisi. Tavaliselt juhatab keegi vägesid, kamandab ja palub, aga siin sujus kõik kuidagi iseenesest.
Mis või kes on “sülluste”?
Leppisin oma koduteekonna ootamatu pikenemisega ning kui naised ka saunast välja said ja “turbanid” pähe keerasid, algas tõeline piknik. Pakuti suupisteid ja salateid, seltskond oli meeldiv ja õhtupoolik tõesti mõnus. Vesteldi palju ja läbisegi. Korraga hakkas kõrva kellegi küsimus, mis või kes on s ü l l u s t e? Arvamusi oli erinevaid. Iseteadev noor daam – üliõpilane – teadis, et see on lõõtspillimängija. Kui nemad käisid kooliajal Soera talumuuseumis, siis seal mängis jube hästi üks mees lõõtspilli ja nimi oli Sülluste. Kas jubedalt või hästi –aasiti? Ei noh, hirmus ilusasti mängis, teatas tüdruk.?
Halli peaga vanem mees teadis kaljukindlalt, et nende kutsekooli kehalise õpetaja ja maadlustreener viiekümnendatel oli Sülluste, vist Boris.
Veel arvati, et see on talu- või kohanimi Salinõmme või Soonlepa kandis.
Algklassieas noormees teatas väga enesekindlalt, et see on selle koha nimi, kus kasvab must mänd. Poiss rääkis, et nemad sõitsid Käina ujulasse ja teel tehti kolm peatust: Hüti klaasikoja, Sülluste musta männi ja Leigri-Murru laulupäeva kivi juures. Õpetaja rääkis lühidalt igal pool. Musta männi alt korjasid tüdrukud vanu käbisid ja uhkustasid pärast nendega.
Endel Juursalu
JÄRGNEB
