Õie Laksbergi kogust “Tahaksime, et vähevanker tuleks tagasi meie tänavapilti – lisaks ju saareelule vürtsi kui näiteks suvisele käsitöölaadale tuleks ema-isa, pisikesed pudinad vähevankris järel, laadalt koju minnes saaks laadaostud samasse vankrisse tõsta…,” unistab Hiiumaa käsitööseltsi liige Ain Jepišov.
Tema teada on Hiiumaal praeguseks järel veel vaid üks vähevankrimeister, 70ndates aastates Juha Teller, kes ise enam vankreid ei tee. “Aeg lihtsalt võtab meie meistrid,” nentis Jepišov.
Ain Jepišov ja Aleksander Vanjuk õppisid kolme remontitoodud vähevankri ja Õie Laksbergilt saadud Juha Telleri jooniste abil seda imeriista ise valmistama ning tahavad õpitut nüüd jagada.
Kursuse osalejate arvuks on planeeritud kuni kümme inimest ja eilseks oli vaid üks koht veel vaba.
Koolitusele oodatakse neid, kes oleksid valmis saadud oskusi tulevikus edasi kandma ja vankreid valmistama.
Kursus algab reedel, 21. novembril kell 18 Kärdla ühisgümnaasiumi tööõpetuse majas.
Koolitust toetab Hiidlaste Koostöökogu LEADER programmist.
Meie vaimne pärand
Eesti vaimse kultuuripärandi nimistus on vähevankri kohta kirjas: “Vähevankrit ehk järelveetavat neljarattalist käsivankrit on hea kasutada õuevedudeks. Kõik, kellel pole hobust või traktorit, peavad vähevankrit asendamatuks abimeheks.
Põlishiidlaste jaoks on vähevanker omamoodi sümbol, mis räägib hiiu meeste heast puutööoskusest ja hiiu naiste toimetulemisest isegi siis, kui hobust ja meest polnud silmapiiril. Nüüd on see pigem suvehiidlaste ja vanavarahuviliste ihalusobjekt.
Tänapäeval käivad hiidlased vähevankriga laulupeorongkäigus või peavad selle ümber aiapidu. Hoolimata austavast suhtumisest, ongi vähevankrist kujunemas pigem aiadekoratsioon. Suve läbi õues lilli hoides on nad ilmastiku meelevallas ja seega hävimisohus. Vähevankrit võib näha ka mitmes kohalikus muuseumis, nii näituseeksponaadi kui aktiivselt kasutatava veo- ning lõbustusvahendina.
Aastate eest arvati, et suure vankri oskab iga mees Hiiumaal valmis teha, mis siis veel vähevankrist rääkida. Tõsi, kui puutööga saadi igas peres hakkama, läks vankri rautamiseks ikka vahel ka oskajama sepa abi tarvis. Praeguseks on kujunenud olukord, kus vähevankri valmistamine on vaid vähestele jõukohane. Kas on töö liiga mahukas ja mitmesuguseid oskusi nõudev või ei ole tellijate surve vajaduse või ostuvõimaluse näol piisavalt suur?
Saarel on siiski pidevalt paar meest, kes vankritegemise mõne aasta tagant uuesti päevakorda võtavad. Aastal 2009 valmis saarel teadaolevalt kaks sellist vankrit ja needki tellimise peale.
Vähevankri kasutuselevõttu Hiiumaal seostatakse Hiiu-Kärdla kalevivabriku tegutsemisajaga (1829–1941). See 1829. aastal rajatud suurettevõte tõi endaga kaasa mitmeid uuendusi, väikemajad töölistele, katuseaknad jms, mille hulgas võis olla ka Kesk-Euroopas üldisemalt levinud käsivanker.
Hiiumaal vähevankriks kutsutud veovahendit on kasutatud esmalt lastevedamise vankrina, seejärel oli ta oluliseks abivahendiks Kärdla väikestes aedades.
Vähevankri kasutusalaks ei jäänud siiski vaid üks piirkond, see levis praktiliselt üle kogu saare. 20. sajandi alguses oli tegijaidki igas piirkonnas, sest selle valmistamiseks vajaminevad oskused olid samad, mis suure vankri tegemisel.”
