Nüüd, mil reisimine taas raskendatud, tundub isegi läinudsuvine Läti reis eksootikana.
Toona, juulis, võtsime ette paaripäevase Liivimaa reisi, jõudes otsaga Riia lähistele välja. Juba siis tuli uudis, et bussireisijad peavad ankeete vms täitma. Meie vurasime aga autoga vabalt ja rõõmsalt kui vanadel headel aegadel…
Põhja poolt tulles sai meie esimeseks peatuspaigaks Väike-Salatsi (Mazsalaca) juures kulgeva Salatsi jõe org. See on uhkete liivakaljude maailm. Ühtlasi kummaliste reeglitega, justkui kaugete maade rahvuspargid. Sissepääsuks tuleb maksta kaks eurot inimese kohta. Aja kokkuhoiu ja mugavuse huvides vurasime autoga – see maksis lisaks viis eurot.
Arutlesin, et see jõelõik pole ju kindlasti taradega eraldatud, natuke ringi kõmpides saaks vast ka tasuta? Aga see selleks.
Põrutasime mööda künklikku metsateed päris selle lõpuni välja Skainaskalnsile ehk Kajamäele. Ilus oli siin. Tammepuudega küngas jõekäärus, vesikanepid ja pikalehised mailased vohamas kaldapiiridel. Vastas kerkimas punav sile paarikümne meetri kõrgune kaljusein, ülemises pehmemas osas mustamas räästapääsukeste pesaavad. Siinne devoni liivakivi kuulub Burtnieki lademesse.
Ümber kõlas laulev läti keel. Proovisime ka kaja ära. Täitsa kostis teiselt poolt vett vastu, kui õiges kohas seistes oma häälläkitus teele saata.
Tuldud teed tagasi kulgedes võtsime järgmiseks ette Nelku klintise ehk Nelgikalju. Punased sakmelised liivakivimüürid langesid otsejoones jõkke. Ehkki lubatud neljakümnest meetrist justkui madalamad, jättis vaade siiski suurejoonelise mulje. Siinsed kivid on arvatud Burtnieki lademe tüüppaljandiks. Muuseas on neist leitud devoni kalade kivistunud jäänusekilde.
Katsudes üllatas, kui pehme-pudisev see kalju on, ei saa õieti nagu liivakiviks nimetadagi.
Kuigi Nelgikalju, ei paistnud nelke kusagil. Poole sajandi eest olevat neid siin katkutud massiliselt, kuniks arvati suisa väljasurnuks. Muide, selle aasnelgi (Dianthus superbus) õis ehib ka kohaliku novadsi vappi. Paraku valge, mitte aasnelgile omaselt lillaroosa. Kuidas nii? Kuigi väidetavalt elavat aasnelk siinkandis ligipääsmatuil järsakuil endiselt, leiab teisalt netis kirje, et see Lätis esimese kaitsekategooria liik on peagu kadumas, leitud veel vaid neljast kohast – Latgales ja Kuramaal.
Eestis on aasnelgiga paremad lood. Kasvab ta Harju-, Rapla- ja Läänemaal ning ka meil omal Ida-Hiiumaal. Mäletan aasnelke paljude aastate eest Vohilaiult. Eesti uue taimeatlase andmeil kasvab aasnelki mitmel pool Hiiumaa idaservas endiselt. Võiks ju ta kunagi taas üles otsida…
