Ei teadnud ma poisikesest peast hiidlaste elust ja olust midagi. Et mingi saar neil seal on ja Kõpu tuletorn. Oskavad saarlasi tögada ja mandril aetakse hiidlaste Kärdlat ja saarlaste Kärlat alatasa segi. Korra sai klassiekskursioonil käidud, aga meeles on vaid see, kuidas kohalikud hiidlaste lapsed käisid redelil meie ööbimiskoha akende taga tüdrukuid piilumas.
Aga siis toimus pööre. Kui olin üheksakümnendatel Barentsi merel traaleril mitu kuud madrusena töötanud ja kõik saadaolevad raamatud läbi lugenud, tuli hakata lisa otsima. Siis ei olnud internet veel nii kättesaadav ja telefonikõned koju olid rahaliselt kallid. Ühes Norra sadamas sai käidud korra kuus, hea, kui laevaomaniku saadetud autoga Eestist kirju ja ajalehti saime. Aga need olid paari päevaga läbi loetud ja algas taas piinav uudistenälg, olin ju vanematekodus harjunud päevas lugema kolme või nelja ajalehte.
Kord sattusin peale vanemtüürimehele, kes luges ajalehte, mida ma ei olnud näinud. Nõudsin seda endale, kui temal läbi loetud. Vanemtüürimees ütles, et ta loeb seda juba teist korda, ja lisas, et tal on neid lehti veel. Mõne minuti pärast saabus ta mu kajutisse, kaasas patakas Hiiu Lehti, et kui Hiiumaa uudised huvitavad, edu lugemisel! Ja lugesin ning ei piirdunud vaid uudistega, infonäljasena ahmisin kõiki lugusid – arvamusartiklitest kultuuriuudisteni ja krimilugudest järjejuttudeni välja. Minu ees avanes Hiiumaa.
Lühikese aja jooksul niivõrd palju kitsa inforuumi materjali andis mulle täieliku pildi selle saare kaasaja elu-olust. Oleksin kui avanud seletava sõnaraamatu, hakkasin nägema ridadest kaugemale. Kui mõned nädalad hiljem sattus laevale hiidlasest traalmeister, sattusin tema ja vanemtüürimehe vestluse juurde. Et tegemist oli teemaga, mis oli Hiiu Lehes jäänud lõputa, asusin juurde küsima. Nii enese kui ka traalmeistri imestuseks läks tõsiseks aruteluks, pärast mida too hakkas minu vastu huvi tundma, et kuidas ma teemaga nii hästi kursis olen. Vanemtüürimees rehmas selle peale käega ja ütles muiates, et on üks saarlasest nuhk.
Üks mu kapten tellis uue sadama laevaagendilt alati kohalikke inglisekeelseid lehti, et laeva külalistega oleks, millest rääkida. Siiani meenub, kuidas Djiboutis sai kohalikke mustanahalisi õnnitletud iseseisvuspäeva puhul ja lõõbitud, et neil rikas riik, kui valitsus jaksab sel puhul üle veerand tunni ilutulestikku korraldada – olin just lehest lugenud kelkimist, kui mitu miljonit taevasse lastakse. Sain kohalikega paugupealt kontakti ja lõunapausil räägiti mulle muredest, mis puudutasid nende riiki ja inimesi.
Need seigad ja saadud kogemused on siiani meelde jäänud. Nüüdki vahel võtan ette mõne maakonna lehe, mille elust ma suurt midagi ei tea, ja avaneb uus maailm.
Kas uue omanikuga Hiiu Leht suudab eemalolijatele anda sama pildi Hiiumaast nagu üheksakümnendatel toimetajad?
MAIROLD VAIK
saarlane
