Saarlane ja hiidlased valvavad Liibanonis rahu

Eesti kontingendis ÜRO Liibanoni rahuvalvemissioonil UNIFIL teenivad mullu novembrist koos üks Saaremaalt ja kolm Hiiumaalt pärit kaitse­väelast.
Tänavu mai lõpuni kestva missiooni vältel tuleb neil, kõigi jaoks oma esimesel rahvusvahelisel missioonil, aidata kaasa rahu püsimisele Liibanonis.
Saaremaalt pärit kapral Verner Reinumäe (26) ning Hiiumaalt pärit seersant Erik Jõesaar (22), nooremseersant Kaili Uusoja (31) ja kapral Vidrik-Rein Arukask (27) saabusid novembris koos jalaväerühmaga Estpla-24 ÜRO tugipunkti 2-45, et alustada teenistust Iiri-Soome pataljonis, mille koosseisu Eesti rühm kuulub.
Kuueks kuuks nende teiseks koduks olev ÜRO tugipunkt 2-45 asub mägises Bint Jubayl nimelises piirkonnas Lõuna-Liibanonis pealinnast Beirutist umbes 115 kilomeetri kaugusel ning ligikaudu 800 meetri kõrgusel merepinnast. Kaks kuud oma missioonist veedavad nad koos rühmaga ka otse Liibanoni ja Iisraeli eraldusjoone ehk sinise joone lähistel paiknevas tugipunktis 6-50.
Rahuvalvajate ülesandeks on jälgida, et pooled peaksid kinni omavahelistest kokkulepetest ega puhkeks relvastatud konflikti. Ehkki suuremat sõjategevust ei ole Lõuna-Liibanonis olnud 2006. aastast, on poliitiline olukord ja keerulised suhted piirkonna riikide vahel kõiki osapooli ärevil hoidnud aastaid. Ning ajalugu näitab, et pööre halvemuse poole võib toimuda kiiresti ning ootamatult.
“Meie eesmärk siin ongi sõjaline tegevus ära hoida ja kui seda ei toimu, siis teeme oma tööd õigesti,” ütles kapral Arukask. Rahuvalvajate sõnul ei tunneta nad Liibanonis igapäevaselt ohtu, kuid olukorra võimalikust kiirest muutumisest ollakse teadlikud ning selleks valmistutakse ja harjutatakse koos Iiri ja Soome kolleegidega pidevalt.
Lõuna-Liibanoni kohaliku elanikkonnaga puututakse kokku peamiselt patrullides ümberkaudseid külasid väisates. Kohalikud on reeglina rahu­valvajate suhtes sõbralikud ja avatud – küsitakse, kuidas läheb, lapsed lehvitavad. Aga on ka neid, kes on reserveeritumad.
“Niipalju, kui mina olen aru saanud, siis suhtuvad kohalikud meisse erinevalt. On neid, kes on hästi meelestatud, lehvitavad ja teretavad, on rõõmsad. Ja on selliseid, kes rahuvalvajaid siia väga ei taha,” ütles kapral Reinumäe. Läbisaamine Liibanoni relvajõudude sõduritega on samas väga hea – käiakse koos patrullides, räägitakse juttu, visatakse sõdurinalju.
Kapral Arukase sõnul on Eestiga võrreldes harjumatu, et kohalikud naeratavad palju ja on rõõmsameelsed. “Sellega on raske harjuda,” ütleb ta muiates, “kuigi piirkond on keeruline, on nad suutnud säilitada rõõmsa meele.”
Huumor aitab inimeseks jääda
Päevad kulgevad missioonil vastavalt Eesti rühmale etteantud plaanidele ja käskudele. Käiakse patrullides, valve­postidel tugipunktis, osaletakse harjutustel ja väljaõppes. Vaba aja sisustavad rahu­valvajad peamiselt sportides, filme vaadates ja raamatuid lugedes.
“Siin on palju seltskondlikke üritusi kõigile Iiri-Soome pataljoni liikmetele – spordivõistlused, filmiõhtud, bingo, viktoriinid,” ütles nooremseersant Uusoja. Samuti on võimalus interneti teel lähedastega suhelda. “Räägime igapäevastest asjadest, arutame, kuidas kellel läinud on. Jagame muresid ja rõõme,” lisas nooremseersant Uusoja.
Seersant Jõesaare sõnul on igapäevane võimalus interneti teel lähedastega kontakti hoida väga oluline. “Missioon oleks tunduvalt raskem, kui selliseid võimalusi ei oleks,” lisas ta.
Rutiini aitab murda ka saar­laste ning hiidlastega kaasas käiv omavaheline sõbralik tögamine. “Naljaga pooleks käib pidev üksteise mahategemine, aga ega keegi seda tõsiselt ei mõtle, niisama naljaviluks,” rääkis kapral Reinumäe. “See omavaheline naljategemine saarlaste ja hiidlaste vahel on alati nii olnud.”
Omavaheline naljategemine käib kaitseväelaste teenistuse juurde, aitab pingeid maandada ja ettetulevate probleemidega kergemini toime tulla. “Huumor on üks võtmesõna üldse sellistes stressirohketes piirkondades, aitab kõigil inimlikuks jääda,” ütles kapral Arukask.
Lähedaste suhtumine missioonile mineku osas oli erinev – osa olid kohe toetavad ja innustavad, osa vajasid pikemat selgitustööd.
“Ma olin küll rääkinud, et tahan minna, aga emale tuli ikkagi üllatusena, et nüüd ongi minek. Isa, õde ja vennad võtsid uudise rahulikumalt vastu. Praeguseks on kõik selle teadmisega leppinud,” rääkis nooremseersant Uusoja.
Seersant Jõesaare sõnul käib missioonidel osalemine kaitseväelase elukutse juurde ja lähedastel oli hea meel, et tal selline võimalus avanes. “Ütlesin, et see on rahulik koht ja muretsemiseks ei ole põhjust. Isegi siis, kui missioon ei olnud veel päeva­korras, teadsid nad, et ühel hetkel ma lähen,” lisas ta.
Igatsus kiusab ikka
Kõige raskem on missioonil eemalolek sõpradest, kodustest ja lähedastest. Interneti vahendusel saab küll suhelda, kuid vahetust lähedusest jääb ikkagi puudu. Samuti võib haarata abitusetunne, kui elukaaslane peab koduste olmeprobleemidega üksi hakkama saama.
“Naisel on kindlasti raske, kui meest kodus ei ole. Kui ta puid tuppa toob, siis ma saan teda ainult ergutada,” ütles kapral Arukask. “Üks õhtu külmus näiteks kodus vesi ära, juhendasin siis teda, kuidas erinevaid vahendeid kasutades kaev üles soojendada ja hommikuks oli vesi lahti.”
Iiri-Soome pataljoni kuuluv Eesti kontingent Liibanonis koosneb jalaväerühmast Estpla-24 ning staabiohvitseridest ja -allohvitseridest, kokku ligikaudu 40 kaitseväelasest. Kontingendi tuumikuks olev jalaväerühm Estpla-24 on moodustatud peamiselt
1. jalaväe­brigaadi Scouts­pataljoni lahingutoetus­kompanii baasil. Kontingent alustas Liibanonis teenistust 2017. aasta novembris ja naaseb koju 2018. aasta mais.
AIVO VAHEMETS
teabeohvitser