Novembri tulekuga sai sügiskuld otsa, vaid lehised näitasid veel oma kollast okkarüüd, kuid kauaks sedagi.
Raagus lehtmetsad näevad praegu üpris troostitud välja. Seda võimendavad hallhämarad, aina lühenevad päevad. Ma ei kadesta neid, kelle kodu asub lehtmetsade keskel. Suvel on sealne ümbrus ehk liigagi rammusalt lopsakas ja niiske, seitse kuud aastas vaatavad aga vastu pelgalt oksaraagude galeriid.
Just alati novembris avastan taas enda jaoks meie okasmetsade võlu. Parim on kuuse-männisegune palumets, sekka laanemetsa ja rabastuva metsa elementi. Mändide punapruunidele tüvedele loob tausta kuuskede soe igirohelus. Ja metsaalune näeb välja kui miniatuurne vahemereline makja. Spartsiume asendavad roheraagjad mustikad, puiseerikaid kanarbikud. Silmapaistvaimad on pohlade nahkjalehised kääbustihnikud. Kuivemates paikades ilmub kukemarja nõeljalehiseid vaipu, niiskemates kohtades vohavad koldade väädid ja kodumaise rodo – sookailu – padrikud.
Eriti kaunid on ojade ja kraavide orud, kus sametrohelisi samblanõlvu ilmestavad lopsakad laiuva sõnajala lehed. Siin kaitstud metsapõues pole öökülmad neid veel hävitanud.
Toredaks leiuks on vahel ette tulevad lakklehed, kuigi need igihaljad rosetid on nõnda madalad, et maastikus üldilmes suurt kaasa rääkida ei jaksa.
Neis saare sisemaa metsades ma lausa õgin silmadega seda igirohelust. Kontrast sügisest paljaks riisutud lehtpuistutega on võimas. Jah, alles ju oli kõik veel lopsakroheline, võiks arvata, et sellest mõneks ajaks küll sai? Kuid ei. Roheline on parim, elu värv. Seda pole kunagi liiga palju, eriti veel novembris. Nälg rohelise järele on ühtlasi ka n-ö etteahmimine, hirm peatse rohelise kadumise ees. Viimased pikad talved ei lase sedagi põhjamaist rohelust endasse laadida oma viis kuud järjepanu. Läinud talvel näiteks novembri lõpust aprilli teise pooleni. Eks näis, kuidas seekord läheb.
Kestab november. Iga nädal võib jääda neis metsades suure rohetamise viimaseks. Tuleb lumi ja peidab esmalt metsapõue haljuse. Ajuti mätsib kleepuvasse hanguvasse vaapa männid ja kuusedki. Võehh, masendav mõeldagi. Huvitav, kas meile nüüd jäävadki kestma novembrist aprillini vältavad sügavad talved?
Kuid esialgu on veel õnneks november. Kestavad igiroheliste metsade hämarhaljad nädalad.
