Võrreldes haruldaste ja eksootiliste lehtpuude-põõsastega jääb Rogowi okaspuudevalik esialgu tähelepanust kõrvale. Ja ega kahe napi sügispäevaga ei jõudnudki kõigesse põhjalikult süveneda.
Nojah, näiteks nulud. Toredad ju nad on, aga… Alles hiljem kodus hakkasin imestama. Millised lõunamaised tegelased seal sirgusid! Näiteks kiliikia nulud. Või siis kreeka nulg (Abies cephalonica). Terve metsatukk koosnes kreekast pärit nulgudest ja maapinnal leidus suisa nende looduslikku uuendust!
Jagus hiigelnulumetsa ja teab mis kõik veel. Näiteks nikko nulud (Abies homolepis) olid oma punakas-pruunikate kestendavate tüvedega üsna omapärased.
Ikka ja aina jäi ette Ameerika lääneserva hiidkõrgete okaspuude esindajaid. Nagu kalifornia ebaküpressid ja hiigelelupuud. Üks hiigelelupuu hakkas vaikselt juba Oregoni meelolu looma. Tema ribalise punaka tüvesamba läbimõõt küündis kolme jalani. Maailma kõige jämedama hiigelelupuu tüvi küünib aga suisa 24 jalani!
Väga võlusid mind suured läänetsuugad (Tsuga heterophylla). Eemalt meenutasid nad miskipärast seedreid. Läänetsuugad edenevad väga hästi isegi Soomes Mustilas, ent Eestis on nad tänini haruldased.
Pilku paelus kõrge sammasja võraga pehmeokkaline õhuline läänemänd (Pinus monticola). Paraku on tema ladva ülemine veerand kuivamas, vaik nirises ja pärlendas päiksepaistes. Oh jah, nagu valge mänd, on ka läänemänd koorepõletikuhell. Nüüd on see tobe haigus asunud hävitama ka seda ilusat puud Rogowis.
Paaris kohas jäi ette metasekvoiasid ja soosekvoiasid ehk sooküpresse (Taxodium distichum). Metasekvoiadest on rajatud lausa väike kultuur. Suurim soosekvoia on kümnekonna meetri kõrgune.
Vaat et sama kõrgeks on küünitanud end hiibapuud. Meie tunneme hiibapuid pigem põõsastena, kuid tegelikult kasvavad mõned isendid Eestiski, kaitstud kasvukohtades, sihvakalt puukujulisteks.
Kas Eestis aga õnnestuks kasvatada 6 m kõrgeid peajugapuid (Caphalotaxus), on iseküsimus. Peajugapuude okkad on jugapuude omadest pikemad ja laiemad, puukesed seega lõunamaisemalt lopsakama välimusega.
Kahjuks ei leidnud me kusagilt kahtesada idakuuske (Picea orientalis). Kuidas sai nii suur metsatukk küll kahe silma vahele jääda? Seega jäi ka n-ö Gruusia ja Türgi kuusiku meeleolu kogemata.
Tõttöelda oleks Rogowis pidanud kolmandagi päeva veetma, et arboreetumist enamvähemgi ammendavat ülevaadet saada. Sestap jäi okaspuudega tutvumine pealiskaudseks.
Kui nüüd siia lõppu veel mõnd meeldejäävamat kohtumist mainida, siis näiteks 4–5 m kõrgete jugapuude metsa pärnade all või valge männi puistut või makedoonia männikut, mille aluse on vallutanud kohalik liik, harilik valgepöök. Vaimustust tekitasid ka kalifornia lõhnaseedrid, lausa ahhetama panid kunningaamiad. Need kaks liiki on nii tähelepanuväärivad, et neist tasub kunagi eraldi pikemalt kirjutada.
