Riina Jesmin: Trăduc din română în estonă

“Tõlgin rumeenia keelest eesti keelde,” paneb keerulise lause eesti keelde äsja Rumeenia riigi tänukirja pälvinud tõlkija Riina Jesmin (62).
Jesmin elab ja töötab Kärdlas ning ta on rumeenia keelest eesti keelde vahendanud 17 teost. Seoseid Rumeenia riigi, keele, kirjanduse ja rumeenlastega avab raamatu­kogundust ja bibliograafiat õppinud ning enam kui kolm aastakümmet tõlkimisega tegelenud autor.
Mis Teid peale tõlkimise Rumeeniaga veel seob?
Riina Jesmin: Rumeeniaga seob mind eeskätt ikkagi tõlkimine, põhiliselt ilukirjanduse tõlkimine, aga viimasel ajal on tulnud ka juriidilisi tekste ümber panna. Olen vahetanud kirju mõnede rumeenlastest kirjanikega, näiteks Gabriela Adameşteanu ja Norman Maneaga, samuti Rumeenia kirjanike liidu tõlke­sektsiooni esimehe Peter Sragheriga. Temaga seob mind peamiselt eesti luule tõlkimine rumeenia keelde. Sragher käis mõned aastad tagasi ka Hiiumaal. Kahjuks pole mul mitu aastat olnud võimalik Rumeeniasse sõita. Viimane sõit oli 2014. aas-
tal seoses minu tõlgitud ja Sragheri toimetatud tänapäeva eesti luule antoloogia esitlusega.
Tõlgite peamiselt inglise ja rumeenia keelest eesti keelde, kui inglise keele oskajaid on palju, kuidas jõudsite päris eksootilise rumeenia keele juurde?
1985. aasta kevadel kutsus mu sõbranna ja kursusekaaslane, kes töötab Haapsalu lasteraamatukogus, mind rääkima hispaania keelest, millesse tollal olin kõrvuni armunud, kui nii võib öelda. Rumeenia keelest rääkis samal üritusel Natalie Alver [1928–1989], rumeenia kirjanduse tõlkija, kes elas Haapsalus. Eestisse sattus ta tänu sellele, et oli praeguse Moldova aladelt, täpsemalt Bessaraabiast Kasahstani välja saadetud ja kohtus seal legendaarse Haapsalu linnapea Hans [Otto August] Alveri poja Hans Alveriga. Nad abiellusid, neil sündis kaks last ja hiljem tulid nad Eestisse. Natalie õppis ära eesti keele ja hakkas tõlkima. Mainitud keeleüritusel tegi ta mulle ettepaneku hakata tema juhendamisel rumeenia keelt õppima. Olin pikemalt mõtlemata nõus ja nii ma siis hakkasingi kord nädalas tema juures tunnis käima. Veel samal sügisel asusime koos tõlkima Sorin Titeli romaani “Naine, vaata, see on sinu poeg”. Minu nime selles raamatus küll pole, sest minu rolliks oli esialgu pigem eestikeelse teksti korrigeerimine. Lugesin siiski ka rumeeniakeelse teksti läbi ja poole raamatu pealt avastasin, et saaksin ka juba ise tõlkimisega hakkama. Koostöös Natalie Alveriga on valminud veel kaks tõlget: Gabriela Adameşteanu “Kaotatud hommik” ja Radu Tudorani “See ilus neiu”. Kui Alveri juures oli keeleoskus omandatud, osalesin mitu aastat järjest Bukaresti ülikooli korraldatud suvekursustel, kus õpetati välismaalastele rumeenia keelt, kirjandust ja kultuuri. Mis aga eksootilisusse puutub, siis rumeenia keele lähim sugulane on itaalia keel. Muidugi ka teised romaani keeled. Nagu ikka, on märgata naaberrahvaste keelte mõju, palju on murdeid. Kirjapildis on tähti, mis eesti tähestikus puuduvad. Näiteks â ja ĉ hääldus on sarnane meie õ-ga, ă on midagi õ ja ä vahepealset, ş on nagu š ja ţ nagu ts.
Kuidas valite raamatuid, mida tõlkida?
Inglise keelest olen rohkem tõlkinud, sest kirjastused pakuvad neid rohkem. Rumeenia­keelseid olen enamasti valinud rumeenlaste enda soovitusel. Muidugi on mul ülevaade ka rumeenia kirjandusloost ning on veel palju olulisi autoreid, keda tuleks tõlkida. Olen ikka jõudu­mööda neid kirjastustele pakkunud.
Vastupidi, see tähendab eesti keelest rumeenia keelde, olen tõlkinud “Sitikas suudleb kuud – eesti kaasaegse luule antoloogia”, mis on ka ilmunud. Tegelikult tõlkisin ka Triin Soometsa luulekogu, aga see on Rumeenias toppama jäänud. Ei teagi, kas see kunagi ilmub.
Mille poolest erineb rumeenlase mõttelaad eestlase omast?
Rumeenlased on üldiselt avatumad, temperamentsemad, võib-olla on eestlased neist pisut alalhoidlikumad. Üks sõna, mis enamikku rumeenlastest iseloomustab, on kindlasti ka abivalmidus. Sarnaseks teeb meid vast ajalugu, ühesugused kogemused, ennekõike teise maailmasõja järgsed aastad. Pean ütlema, et Rumeenias käies olen üsna hästi nende sekka sulandunud. Minult on Bukarestis isegi teed küsitud.
Oma esimesel Rumeenias-käigul olin hädas teietamise-sinatamisega, sest oli raske valida, kuidas kellegi poole pöörduda. Selle koha pealt on rumeenia keeles asjad keerulisemad kui meil. On olemas lihtsalt sina “tu” ja viisakas Sina “Dumneata”, aga kõige viisakam on viisakas Teie “Dumneavoastră”.
Kui nüüd kirjanduse peale mõelda, siis päris palju kohtab sealsetes teostes ometi ka süngeid toone, omalaadset maailmavalu. Seda võib öelda ka rumeenlaste identiteedi aluseks peetud  luule­vormis ballaadi “Mioriţa” kohta. Selline kirjanik nagu eestlastele on olnud Tammsaare, on rumeenlastele luuletaja Mihai Eminescu.