erakogu Algul viis matk meid mööda erinevaid marsruute Tihu järvede äärde. Aegade jooksul on teekonnad muutunud, kuid nimetus jäänud.
Tihu Kevad ei ole niisama mööda teid sörkimine, vaid vastupidi – teid ja lagedaid välju tuleb matkal igati vältida. Muidu on oht vastutegevusele vahele jääda, elusid kaotada ja miinuspunkte saada. Tuleb liikuda varjatult maskeerituna ja täisvarustuses, ainult ilma relvata, ning läbida kontrollpunkte, kus tuleb täita erinevaid ülesandeid.
Linnulennult on teekonna pikkuseks 25–30 kilomeetrit, kuid tegelikkuses kujuneb see alati pikemaks. Traditsiooniks on, et vastata tuleb militaar- ja kodusaare teemalistele küsimustele ja ületada mõni veetakistus. Adrenaliini lisavad granaadivise ja laskmine kas õhupüssist või vibust.
Tänavu algas Tihu Kevad Luidjalt. Rivistusel austas meid oma osavõtuga Lääne Maleva pealik kolonelleitnant Rasmus Lippur. Kohal olid meie malevkonna liige, maavanem Riho Rahuoja ja muidugi aupealik Ülo Tuisk. 25. aastapäeva puhul andsime talle üle malevkonna tänukirja ning naiskodukaitse liikmed tunnustasid teda Naiskodukaitse Liiliaristi Hõberistiga. Soovisime kõigile, sh tonditosinkonnale võistkonnale, head malevkonna aastapäeva ja siis läks lahti.
Retk kulges Luidjalt läbi Tihu järvede vahelise ala Lelule ning rajal tuli läbida seitse kontrollpunkti. Võistlejatele anti start viieminutiliste vaheaegadega ning juba esimeses kontrollpunktis oli järjekord muutunud.
Teises kontrollpunktis tuli lasta vibust märki ja kolmandas kohtunike tähelepanelike silme all valmistada auto ette ohutuks sõiduks. See võttis võistlejail palju aega ja osa kontrollpunkti saabujaid pidid ootealal oma sooritust ootama ligi pool tundi. Õnneks arvestati ooteaeg lõppaja üldarvestusest maha. Järgmises kontrollpunktis tuli sooritada granaadivise kauguse peale lamavast asendist ja see tekitas palju elevust.
Vahed võistkondade vahel kiskusid järjest pikemaks, sõltuvalt nii kontrollpunktides saadud miinustest kui ka vastutegevusest ja valitud läbimisteekonnst. Segadust tekitas ka see, et tohutu metsaraide tagajärjel ei ole ka kaardid enam eriti täpsed.
Viiendana tuli läbida veetakistus Tihu järvede vahelisel alal koguni kolmel erineval moel. Kõigil läks see katsumus hästi ning keegi märjaks ei saanud, erinevalt mõnest varasemast matkast. Viimases kontrollpunktis tuli läbida aja peale takistusriba ja pärast lõpujooksu ette näidata oma lähtes kontrollitud maskeering ja varustus.
Niikaua kui mandaat punkte kokku lõi ja lõpptulemusi arvestas, said kõik osavõtjad nautida meie naiskodukaitsjate valmistatud oivalist hernesuppi ja maitsvaid pannkooke koos ohtra moosiga.
Kõik osavõtjad suutsid tänavuse raja läbida kadudeta ja tervena, mille eest kõigile suur tunnustus. Korraldajate eriline tänu kuulub tänavusele ainukesele külalisvõistkonnale meie naabrite juurest Saaremaalt. Nemad suutsid raja läbida varjatult kordagi vastutegevust kohtamata. Selle võrra läks neil rajal muidugi veidi rohkem aega ning tänavuseks võitjaks tuli võistkond “+/-” ehk pluss ja miinus koosseisus Anna-Maria Mustkivi, Ats Maivel, Anti Tara ja Siret Tara. Teise koha saavutas võistkond Duracelli Jänkud koosseisus Maria Eller, Marta Eller, Eliise Kesküla ja Siiri Talts ning kolmandaks Mehed Naised, koosseisus Ken Poola, Siim Poola, Mari Vahtra ja Jaana Üksik.
Kõik kolm võiduvõistkonda said retke diplomid ja karikad, kõik tänavusest Tihu Kevadest osavõtjad ja korraldajad aga retke auks ning malevkonna aastapäeva puhuks välja antud rinnamärgi.
Traditsioone tuleb jätkata ja järgmisel kevadel näeme jälle Tihu Kevadel. Seniks tegusaid õppusi ja head tahet vabatahtlikus riigikaitse töös.
Leitnant Mart Reino
Hiiumaa malevkonna pealik
