Raamatust, mille kaanepildil Pühalepa kirikumõis

Kirjastuses Argo hiljuti ilmunud tõlkeraamat kannab pealkirja “Pastoraat”. Kui alapealkiri “Ühe balti­saksa suguvõsa lugu” esma­pilgul tähelepanuta jääb, võib nii mõnigi arvata, et “seda usulugu ma küll lugeda ei taha”.
Jah, pealkirjaga läksime teadlikule riskile, kuid paraku just sellest põnevast ja seni vähe käsitletud vaate­nurgast selles teoses pilk Eestimaa aja- ja kultuuriloole heidetaksegi. Ehk siis täpsemalt – elust Eestimaa erinevates kirikumõisates läbi kaheksa põlvkonna ja kolme sajandi.
Toonases ajas saatsid kiriku­õpetajad inimest läbi kogu elu, sõna otseses mõttes hällist hauani, õpetades, juhatades, lohutades, julgustades. Ei pea olema isegi kirikuga seotud, et taibata omaaegse kirikuõpetaja rolli olulisust meie kultuuri- ja haridusloos. Niisiis pole tegu mingi teoloogilise traktaadiga, vaid hoopis mõnusalt loetava kultuuriloolise teosega.
Raamatu “peategelasteks” on Hoerschelmannide (levinud ka nimekuju Hörschelmann) suguvõsa kaheksa põlvkonda, kes elasid-tegutsesid Eestimaal 18. sajandi keskpaigast kuni ümberasumiseni 1939 ja veel uuesti pärast Eesti taas­iseseisvumist.
Raamat algab esimese, Tüüringist Eestimaale tulnud Hoerschelmanniga, kes saabus Tallinna gümnaasiumi (praegu Gustav Adolfi
gümnaasium) filosoofia, teoloogia ja ajaloo õpetajaks. Temast saab alguse kirikuõpetajate dünastia, mis andis Eestimaale pastoreid läbi mitme aastasaja ja üle kogu Eestimaa – Tallinnast Vändrani ja Viljandist Hiiumaani.
Hiidlastele võiks erilist huvi pakkuda 1805. aastal Pühalepa pastoraadis ametisse asunud Paul Eduard Hoerschelmanni (1781–1833) lugu, kes jäi saarele 17 aastaks. Muuseas, vaade Pühalepa pastoraadile kaunistab ka raamatu kaant.
Aastal 1818 autasustati Paul Eduardi jutlustajaristiga Vladimiri lindil ja selleks ajaks (1822), kui talle tuli konsistooriumist sõnum, et temast saab Tallinna Toomkiriku ülempastor, oli ta olnud viis aastat Saare-Lääne praost. Edasi viis amet Paul Eduardi Peterburi, kus ta pidi Nikolai I käsul osalema uue reglemendi väljatöötamisel evangeelse kiriku jaoks Venemaal.
Lääne-Eestiga on seotud mitmed Hoerschelmannid ja nende lood, olgu või näiteks suguvõsa kolmandasse põlvkonda kuulunud, Tallinnas sündinud ja Haapsalus surnud Constantin Emanuel Hoerschelmanni (1780–1848), kes oli Haapsalus lossi- ja linnajutlustaja. Samas ametis jätkas ka üks tema üheksast lapsest, terve elu Haapsalus veetnud Max Adolf von Hoerschelmann (1823–1877) ning Haapsalus sündis ka suguvõsa kroonika, mille põhjal raamat kirjutatud. Koostajaks Constantin (Costi) von Hoerschelmann (1863–1937), kellest sai samuti kirikuõpetaja.
20 aastat oli Läänemaal Martnas pastoriks Otto August Leopold von Hoerschel­mann (1800–1874). Martnaga on seotud mitmeid Hoerschel­manne ja nii nimetatakse üht suguvõsaliini lausa “Martna haruks”.
Teistegi Hoerschel-mannide lood pole vähem huvipakkuvad. Nii näiteks naasis kaheksandasse põlvkonda kuuluv Paul-Gerhard iseseisvasse Eestisse, et juhtida 1996–1998 rektorina EELK usuteaduse instituuti Tallinnas ning rajada siin pastoraalseminar. EELK nimetas ta titulaarpraostiks.
Üheksas põlvkond Hoerschel­manne toimetab teoloogidena Põhja-Saksa­maal. Nii pakub raamat rohkelt kultuurilugu läbi seni Eestis avaldamata mälestuste! Raamatu muudab eriti huvitavaks asjaolu, et autor Cord Aschenbrenner on Saksa ajakirjanik, kes pole ise Eestiga seotud. Seega – Eestimaa aja- ja kultuurilugu sakslase vaatenurgast, asetatuna laiemasse konteksti. Huvipakkuvad on võrdlused arengutega Saksamaal ja Skandinaavias, positiivselt üllatab Eestimaa plusside nägemine ja esiletoomine.
Hoerschelmannide loole sattus autor oma baltlasest ülikoolikaaslase kaudu. Alusmaterjalina on kasutatud suguvõsa kroonikat, vestlusi pereliikmetega jne. Seega on tegu suurelt jaolt dokumentalistikaga, mis annab teosele väärtuse eesti lugeja jaoks. Raamatule on aastal 2016 antud Saksamaa Kultuuri­foorumi poolt väljaantav mainekas Georg Dehio raamatuauhind (Georg-­Dehio-Buchpreis).
Hanna Miller
raamatu tõlkija