Hiiumaal olen ma mitmel pool imestanud, kuidas sõnajalad teinekord puude otsas kasvavad. Aga need on vastupidavad ohtesed sõnajalad, üsna väikest kasvu ja kasvavad need peamiselt puuharude vahel.
Tänavu oktoobris juhtusin teistsugusele vaatepildile. Seal mandril, Soomaast lõunas, Sigaste küla mail.
Olen varemgi kurtnud selle kandi armutu raietempo pärast. Sajandialguse paksudest laantest pole enam peagu midagi alles, vaid noorendikud ja värsked langid. Mõni alles jäänud puistutükk mõjub juba lausa imena. Üks selline seisab veel püsti otse kruusatee servas.
Tulime siia tegelikult koprapaisu vaatama. Jah, ikka täiesti uhke ehitis magistraalkraavil. Kõrgete veerude tõttu vesi metsa uputama ei pääse ja jääb vaid küsida, et kuhu see meisterehitaja küll siin oma pesakuhila ehitas?
Koprapaisust enam avaldasid muljet siinsed sõnajalad. Lodumas osas kerkivad seal sammaldunud sanglepad kui karkudel ning nende peal on paaris-kolmes kohas sõnajalad. Väiksem on ohtene sõnajalg, ent teises kohas leidub lausa terve kogum lopsakaid laiuvaid sõnajalgu. Vanad pruunid lehejäänused ripuvad allapoole, luues tõepoolest pildi, kui oleks siin tegemist vähendatud variandiga mingist Uus-Meremaa “tüvega” puusõnajalast. Ilus…
Metsatukk ise on kah igati tore. Kuivendava kraavi naabruses sarapuid, paar haaba, isegi näsiniint. Lodumas osas sanglepad ja veidrad sõstrad, mille lehtedel tuttavlik lõhn. Must sõstar? Teda peetakse meil looduslikuks asukaks ja siinsetes metsades on säärased sõstrad mind varemgi segadusse ajanud. Lõhn küll nagu õige, ent mitte nii vänge kui aia mustsõstardel. Ehk siiski must sõstar? Midagi paremat pakkuda kah ei oska. Ka naistesõnajalgu kasvab siin. Kilpjalalehed olid aga juba kuivanud. Veel haljendas seljarohtu, rohetas jänesekapsas ning samblastele sanglepatüvedele ronida üritavat koldnõgest. Tema on talihaljas taim, natuke alpikanni meenutava hõbeja mustriga lehtedel. Hiiumaa looduses see klassikaline salumetsaliik kahjuks puudub.
