Jälgi meid

KUIDAS MA SIIA SATTUSIN?

Piret vahetas Tuhamäed Hiiumaa vastu

Foto: Raul Vinni. Piret Almiste ei lubanud mehel päranduseks saadud vana talumaja maha müüa ja otsustas selle hoopis korda teha.
Ida-Virumaalt pärit Piret Almiste soov tulla Hiiumaale oli nii suur, et sõitis mõnda aega igal nädalavahetusel teisest Eesti otsast saarele. Kuni lõpuks paika jäi. 

Hiiumaa Sadamate administraator-raamatupidaja Piret Almiste võtab Kärdla sadamas istet ja arvutab, et sel ametikohal töötab ta teist suve. Nüüd juba paar aastat on tal ka Kärdlas elupaik ja Piret usub, et pensionipõlve veedab ta kindlasti Hiiumaal. 

Nagu paljud teisedki mujalt Hiiumaale kolinud inimesed, sattus ka Piret Hiiumaale üsna juhuslikult. Tema Hiiumaa juurtega eksabikaasa sai ühel hetkel saarelt päranduse ning saatis Pireti seda vaatama. Mõttega, et kas kannatab maha müüa. 

“Seda küll maha ei müü,” oli tol 2013. aastal Pireti kindel seisukoht, kui koos tütrega Pühalepa kandis olnud vana ja lagunenud elamist nägi. Ta vedas sinna hoopis haagissuvila ja hakkas vana kohta ellu äratama. Puhastas võsast ja niitis. Kõik puhkuse veetis vana koha juures koos elukaaslasega toimetades. 

Viie aasta pärast tekkis Piretil mõte, et kui juba suvel Hiiumaal olla, võiks ju tööl ka käia ning nii sattus ta Heltermaa käsitöömajja Heli Hahndorfi juurde. 

Talveks läks jälle Ida-Virumaale tagasi. 

Siis tuli koroonasuvi, mis sarnaselt paljudele, muutis ka tema elu. Toona müügiesindajana töötanud Pireti töö oli mööda Virumaad ringi sõita ning reedel lõpetas ta tavaliselt Tapal, misjärel suunas autonina Rohuküla poole ja vuras 200 kilomeetrit.

“17.30 praami peale. Tööauto ühel pool, oma auto teisel pool. Esmaspäeval orjapraamiga tagasi,” kirjeldab Piret, kuidas Hiiumaa teda vastupandamatult tõmbas. 

Koroona tõttu tõmmati Pireti mandri-töökoht kokku ning oli aeg tulla Hiiumaale päriselt tööle ning nii ta asus ametisse Orjaku sadamas Margit Kääramehe juures. Siis tuli Hiiumaa Ametikoolis väikesadama spetsialiks õppimine, Orjakus tegi ta sadamas madruse tööd juba niigi. Ühel hetkel kutsuski Liina Härm ta Hiiumaa Sadamatesse tööle. 

Töö tõttu üüris Piret endale talveks korteri, kuigi sõbrannad hoiatasid, et Hiiumaa talve ta üle ei ela. 

“Sured igavuse kätte ära,” olid nad kinnitanud. Nii ei läinud ja nüüd on Piret juba ise korteriomanik ning ootab millal elukaaslane saarele elama tuleb. Koht, mille pärast ta Hiiumaale sattus, on jätkuvalt suviseks elamiseks ning Pireti ja tema laste kasutada. 

Piret ütleb, et ega otseselt midagi teda Ida-Virumaalt ära tulema ei sundinud, kuid Hiiumaa lihtsalt tõmbas. Siinne aeglane aja kulg ja rahulikkus. Piret tunnistab, et alguses käis veidi närvidele küll, kui palju aega hiidlastel kogu aeg on. 

“Nüüd olen ise samasugune,” naerab ta, kuidas hiidlane on tasakaalukas ja mõtleb enne pikalt järgi, kui midagi tegema hakkab. 

Reklaam. Lugemise jätkamiseks palun liigu edasi.

Hiiumaale tuleku algusaeg oli tema sõnul eriline seetõttu, et suhtlemise osas pidi ta alustama täiesti nullist. Ida-Virumaal fotograafina töötanud ja üsna tuntud inimesena ei olnud ta siin ühtäkki mitte keegi ega tundnud ise ka kedagi. Tasapisi hakkas suhteid looma ja nüüd on tal siin mitmed head sõbrannad. 

“Inimesed on ikka inimesed,” ütleb Piret, et inimloomus on ühesugune, ela ükskõik kus Eesti otsas. Ida-Virumaal on slaavi temperamenti muidugi rohkem kui Hiiumaal. Siin on aga inimesed hoopis rohkem abivalmis. 

“Siin aidatakse seepärast, et peabki aitama,” räägib ta ja toob näite, et Ida-Virus tuleb kaevab keegi su auto lumest välja küll, aga tahab selle eest tasu ka saada.

Piret on juba harjunud ka sellega, et Hiiumaal võib vabalt koduste dressipükstega poodi minna ja mitte keegi ei vaata sulle pika pilguga järgi. Alguses tahtis ta kauplusesse minekuks ikka linnariided selga panna. 

Mandrielust Piret puudust ei tunne ja midagi teda sinna tagasi ei tõmba. Talle meenub siiski üks asi, mis alguses oli Hiiumaal elades harjumatu – sa pead kuskile minekut planeerima. Ida-Virumaal elades võisid kasvõi südaööl Tallinna sõita, kui tahtsid. 

“Siin on minek nagu malemäng, palju peab ette mõtlema,” räägib ta. “Olen näiteks läinud välisreisile nii, et olen võtnud Haapsalus toa ja hommikul sealt edasi sõitnud, et lennuki peale jõuda, sest muidu ei oleks võimalik olnud.”

Meri on asi, mis Hiiumaal on samuti väärtus. Piret on pärit Soome lahe äärsest Saka külast ja üdini merelaps. Ta räägib, kuidas mere äärde minekuks sai lapsena pankrannikust köite abil alla lastud, sest muidu oleks pidanud minema kolm kilomeetrit ringi ja vältida tuli ka piirivalvureid, kes olid nõukogude ajal inimeste ja mere vahel sealkandis samamoodi nagu Hiiumaal. 

“Kui küsida, et millest ma siin puudust tunnen, siis üks asi on selline meri, mis läheks järsku sügavaks. Kus oleks suured lained ja suured kivid,” meenub talle lapsepõlve meri. 

Kuigi lapsepõlv möödus Sakas, on Piret hiljem koolis käinud Kohtla-Järvel ja elanud Jõhvis, kus tuhamäed-keemiatehased. Ta räägib näiteks sealsest iseloomulikust kõikjal levivast lõhnast, mida mõistavad ainult need, kes seda on tundnud. 

Oma lapsed on ta suutnud samuti Hiiumaa-usku meelitada. Tütar hakkas emaga koos juba alguses käima ning töötas saarel erinevates köökides nii abikoka kui kokana. Piret ütleb, et temast ei saa kunagi hiidlast, aga vähemalt saab temast varsti hiidlase vanaema.

Veel lugemist:

SPORT

Eelmisel nädalavahetusel Saaremaal sõidetud Kihelkonna rahvaralli võitsid absoluutarvestuses Hiiumaa rallipaar Robin Pruul ja Rein Tikka. Neile kuulus ka 4WD klassivõit. Poodiumile jõudis ka J18...

SPORT

Tugeva tuulega peetud Tallinn-Kärdla ja Kärdla ringi järel tõusis ORC III grupis liidrikohale jahtklubi Dago Bellatrix Rauno Pielbergi meeskonnaga.

METSAKÖÖK

Tugevate lihakate, värvuselt rohekas-siniste, justkui pitsina käharasse keerdunud lehtedega merikapsas on üks ütlemata vahva metsik kapsaline, kes silmailule lisaks ka maitsemeeli rõõmustab! Õitsedes täituvad...

GALERIID

Neljapäeva õhtul valitses Kärdla sadamas melu, sest kolmapäeva õhtul ja ööl saabunud sajad purjetajad võtsid päeval mõõtu Tareste lahel ning õhtul puhati Kärdlas.