Harda Roosna Näituse avamisel esindas autoreid Evelyne Fourot, kes avaldas heameelt, et neil on taas võimalus oma loomingut Hiiumaal esitleda ning tänas näituse ülespanemise eest Ott Lambingut.
Hiiu Lehele antud intervjuus ütles Fourot, et esialgu tekitas kunstnikes hämmingut mõte, et nende tööd hakkavad rippuma haiglaseintel.
“Arutlesime eelnevalt selle üle päris pikalt, meie juhendaja Francoise Monnier arvas isegi, et see ei sobi, aga ma selgitasin neile, et see koht on kõigile avatud, seal käib palju inimesi. Väga paljud tulevad siis haiglasse võib-olla mitte tervise pärast, vaid näitust vaatama. Või siis vastupidi, tulevad haiglasse ja näevad näitust – lõppkokkuvõttes leidsime, miks ka mitte!” rääkis Fourot. “Eile [teisipäeval – toim] näituse avamisel tuli mõte, et kui inimesel on mure või valu, siis ehk on sel näitusel ka pisut teraapilist mõju.”
Näituse pealkiri on “Neuville-sur-Saone ja tema kaldapealsed. Natüürmordid. Tootemid”. Esimene osa pealkirjast – kaldapealsed – on tuletatud 11 maalist, mis valmisid spetsiaalselt selle näituse jaoks.
Evelyne Fourot kirjeldas, kuidas esmalt pildistati panoraamfotona üles Saône jõe kaldapealsed. Seejärel lõigati vaated 11 tükiks ja igaüks maalis ühe lõigu vaatest. Hiljem kui tööd valmis, toodi need kokku ja pisut ühtlustati üleminekuid.
Muu maailm ununeb
Täiskasvanutele mõeldud kunstiringi juhendab kunstnik Françoise Monnier, keda hiidlased teavad möödunud aastast kui ta tõi siia eelmise näituse. Ringis käivad maalimas eri eas inimesed erinevatelt elualadelt – haiglatöötaja, müüja, postitöötaja, finantsjuht, mitu õpetajat, on pensionäre ja ka üks tudeng.
Küsimusele, kas ka Hiiumaal võiks käivitada täiskasvanute kunstiringi, oli Fourot´l kiire ja tempokas vastus: “Yess!”
“Kunst on eluks hädavajalik ja asendamatu – kunst on suurem kui elu!” kinnitas ta.
Fourot kirjeldas, kuidas joonistades-maalides ununeb kogu muu maailm ja sa lähed hoopis teise, uude maailma, mille loojaks oled sa ise.
“Maal elab ja mina elan ja kasvan koos sellega. Vahel hakkab maal elama omaenda elu – mina kavandan üht, aga maal läheb iseseisvalt hoopis oma, hoopis teistsugust teed. Vahel on töö minu sõber ja viib mu endaga kuhugi kaasa ning ma avastan – oo, nii sümpaatne! Vahel viib ta mu sinna, kuhu ma ei taha minna ja siis me vaidleme ja võitleme kumb peale jääb…,” kirjeldas ta tööprotsessi.
“Ükski asi ei ole kunagi lõpuni valmis ja alati võib protsessi jätkata. Võib võtta suvalise pildi, näiteks selle maali siit kohvikuseinalt, ja selle elu jätkata,” selgitas Fourot.
Kuulsin siin vaikust!
Hiiumaa ja Neuville-sur-Saône kunstnike näitusi vahendab suvehiidlane Masha Peicaud, kes talviti elab samas Lyon`i lähedases linnakeses.
Fourot ütles, et see on suurepärane idee – ühendada siinseid ja sealseid kunstnikke: “See õpetab meile uusi asju, see pani meid teistmoodi mõtlema – mida võiksime anda neile inimestele seal kaugel, keda me isegi ei tunne.”
Hiiu saare kohta ütles ta, et siin on kõik väga ehe, tõeline – nii loodus kui inimesed. “Siin on palju avarust, vaated, meri, taevas – meil, kes me asume suurlinna Lyoni lähistel, on need vaated ehitistega suletud. Ja see vaikus! Ma kuulsin vaikust, mida ma pole kunagi kuulnud!” rääkis Evelyne Fourot.
Hiidlaste kohta ütles ta, et kõik, kellega ta seni kohtunud, on olnud väga avatud ja siirad ning meeldivad inimesed: “Nende naeratused on tõelised, mitte kommertslikud.”
Rõõmu valmistas talle Hiiu maavanema Riho Rahuoja kingitud raamat, milles palju Hiiumaa fotosid: “Väga hea, ma saan neid kodus maalida! Kui jõuan koju ja kõik muljed on settinud, siis hakkan Hiiumaad maalima,” lubas ta.
