Ligi 23 aastat Hiiumaal politseinikuna töötanud Mihkel Karjamaa pälvis teenistusalaste ülesannete silmapaistvalt hea täitmise eest Lääne prefektuuri teenetemärgi. Politseinikuna töötas ta aastatel 1991–1997, peale kuueaastast pausi on ta politseis tagasi juulist 2003.
Kas unistasite juba väikese poisina politseinikuks saamisest?
Mihkel Karjamaa:Kindlasti ei unistanud väikesest peale sellisest elukutsest. Ilmselgelt on minu kujunemist, arusaama elust ja elu toimimisest mõjutanud palju minu suhtlus- ja sõpruskond.
Mis on kõige eredam mälestus politseitööst Hiiumaal?
Eredaid kohti on kindlasti palju olnud. Ei oskagi välja tuua, mis neist kõige kirkam võiks olla. Pigem jätan selle ajaks, kui tekib aega ja sündmused on settinud ning ma pole enam selle tööga seotud, et välja tuua sündmusi ja asju siis, kui need enam ei puuduta inimesi, kes praegu veel elavad. Loomulikult mäletan eredamalt sündmusi, kus kellegi elu on olnud ohus, kas siis merel või maismaal ja kus meil on tulnud reageerida.
Mis on senise töö keerulisim juhtum?
Ükski juhtum ei ole lihtne. On ju politsei organisatsioon, mis otsib kadunud asju ja taastab minevikusündmusi. Seepärast ei ole ükski sündmus lihtne ja tagasivaates tuua välja kõige keerulisemat neist on samuti pisut ebaõiglane. Vast saab keeruliseks pidada juhtumeid, millele esialgu lahendust kõige kergem leida ei ole, näiteks mõned vargused, aga ka muud kuriteod, kuid tehes nendega järjepidevat tööd, saad siiski lõpuks töövõitu maitsta ja tulemina on avastatud rida kuritegusid.
Kas see, et tegemist on väikese kogukonnaga ja sisuliselt kõik teavad kõiki, muudab politseiniku töö Hiiumaal kuidagi raskemaks?
Politseitöös ei saa teha valikuid, tuleb teha otsuseid. Otsuseid tuleb teha kiiresti ja need ei pea mitte ainuüksi näima ja tunduma õiglased, vaid olemagi üheseltmõistetavalt õiglased.
Mis on Teie missioon politseinikuna ja millele olete oma töös enim tähelepanu pööranud?
Politseitöö on laiahaardeline ja siin ei saa kindlasti kindlale joonele kinnistuda. Tuleb teha kõike ja täpselt sellise põhjalikkusega, kui sa jõuad. Ei saa võtta ühte kriipsu ja öelda, et kaks kõrvalseisvat kriipsu on vähem olulisemad. Peame oma tööga tagama kõikide meile pandud kohustuste viisaka ja väärika täitmise.
Kui keeruline on olla terve maakonna piirkonnapolitseinik?
Keerukas ei ole see minule üksi. Olen sündinud, kasvanud ja elanud siin ning töö iseloomu tõttu paljude kohtadega kokku puutunud, aga Hiiumaa on ainulaadses seisus, sest siin on üks vald. Valda teenindab kolm piirkonnapolitseinikku ja enam ei ole igaühel talle kinnistatud kohta. Kõigil on kohustus ühtlaselt üle saare toimetada ja inimestega suhelda olenemata sellest, et oma kindlat piirkonda pole. Ongi piirkond Hiiumaa. Minu jaoks ei tee see tööd keerulisemaks, sest aastatega on loodud tugev põhi. Kakskümmend kaks aastat ja kümme kuud politseitööd, seda ei olegi ju nii vähe. Pikk kogemus teeb töö kindlasti minu jaoks lihtsamaks.
Siseminister Mart Helme ütles, et saare turvalisuse kitsaskohtadeks on suvise rahvaarvu kasvuga kaasnevad probleemid ja narkootikumid.
Kuidas näeb olukorda kohalik politseiametnik?
Turvalisuse kitsaskohana võiks välja tuua selle, et meil ei ole maakonnas kõiki riiklikke institutsioone. Seeläbi kannatavad nii järelevalve teatud inimeste üle kui ka nende käitumise kohese mõjutamise võimalused. Kui karistus ei saabu kiiresti vahetult peale tegu, kuni inimene veel aru saab sellest, mida ta teinud on, siis kõik, mis jääb ajas eemale, ohustab meie turvalisust ja soodustab seaduserikkumiste kordumist. Loomulikult annaks menetluste läbiviimisel parema tulemuse, kui saarel olekid igapäevaselt kohal nii prokurör kui kohtunik, aga eks me mõistame ka seda, et see tuleneb maakonna väiksusest. Kindlasti on ohukohaks ka suvine rahvarohkus ja sellega kaasnevad sündmused, inimesed tulevad ju saarele puhkama ja puhkuse ajal ikka mõeldakse, et oleme purunematud, meiega ei juhtu midagi ja kõik on lubatud.
Milliseid tundeid tekitas teenetemärk?
Eks see üllatas. See on suur tunnustus tehtud töö eest. Ei osanud oodata. Arvasin, et selle väärilisi inimesi on meie jaoskonnas veel. Kuna teenetemärke jagatakse üksikutele, siis et tunnustus minule osaks sai, oli ootamatu.
Levivad kuuldused, et plaanite peagi pensionile jääda, kas see vastab tõele?
Ei kinnita, ei lükka ümber, aga eks igaks eluetapiks ole oma aeg. Selleks, et lugupeetud ametit mitte lörtsida, tulin konkreetse mõttega omal ajal tööle, aga eks ajas muutume me kõik ja muutuvad ka inimesed meie ümber. Sellega kohaneda ei pruugi olla lihtne ja vahest on tark tegu anda võimalus noortele, avara silmaringiga, toredatele inimestele oma nägemusi realiseerida. Pensionini aga on veel aega ja seni tuleb veel tööd teha. Tänan oma lähedasi ja mind ümbritsenud inimesi, kelle toel olen saanud teha oma tööd nii, et pole pidanud häbenema. Ka juhtidelt olen saanud piisavalt tegevusvabadust, et oma ambitsioone ellu viia.
