Kurb on lugeda uudiseid, kuidas inimestelt püütakse raha välja petta. Ning, mis veel kurvem, paljud inimesed selle lõksu lähevadki. Võiks arvata, et 20 aastat pärast Nigeeria kirjade ilmumist ei usu enam keegi, et kuskil kaugel Aafrikas ootab kedagi pärandus ja peaks ikkagi kahtlust tekitama, kui politseinik mobiil-ID pin-koode küsib.
Kohe kindlasti ei ole see koht, kus parastada, et “loll saab kirikus ka peksa” või “lollidelt tulebki raha ära võtta”. Siin tuleb hoopis veelkord ja veelkord rääkida sellest, kui tähtis on osata tänapäeva laias virtuaalruumis käituda.
Ei saa küll öelda, et nüüd kedagi ei maksa usaldada, kuid alati tuleks otsida väidetele kinnitust või leida üles algallikas. Kindlasti ei tohi mitte kellelegi, eriti telefonitsi, anda ükskõik millist võimalust käsutada oma identiteedi üle ja sealt edasi juba siis kõige muu üle, mis sellega seotud. Pangad, andmebaasid jne. Ei anna me ju ka tänaval oma kodu- või autovõtmeid esimesele ettejuhtuvale inimesele isegi siis, kui ta väga veenvalt selgitab, miks tal neid vaja on. Virtuaalmaailmas kehtivad samad reeglid.
Samamoodi tuleks käituda mitte ainult oma andmete jagamisel, vaid üldiselt olla kahtlev ka näiteks selle suhtes, mida loetakse internetist või kuuldakse mõnest muust meediumist. Kuuldud libauudised ja väärinformatsioon võib luua soodsa pinnase selleks, et järgmine kord käitutakse valesti ja antaksegi välja oma andmed, millel võib olla väga kurb tagajärg.
Pigem juhtuvad sellised lood eakamate inimestega, kellele virtuaalruumis käitumine ei ole nii kodune. Seetõttu tuleks just noorematel inimestel oma vanematele abiks olla ja juba ennetavalt rääkida, keda ja mida uskuda ei maksa.
Alles hiljuti käis uudistest läbi, kuidas vägivallategude arv on õnneks alla läinud ning selle taga on ka teemast pidev rääkimine. Räägime samamoodi ka kelmidest.
