Parempoolsuse paine ehk järeleaitamistund ühiskonnaõpetuses

Käes on “tõe” järgne ajastu. Väidetavalt populistid see­pärast valimistel edukad ongi, et tõde ei huvita enam kedagi. “Emotsioonid maksavad rohkem”, sest rahvas eelistab põnevaid pealkirju ja verdtarretavaid lugusid.
Aja­kirjandusest on saanud meelelahutuskirjandus, väidetakse. Suurt kirjandust enam ei loeta, lugemis- ja mõtlemisoskused on taandarengus. Vähe õpitakse humanitaar­aineid, eriti filosoofiat ja ühiskonnaõpetust?!
Muidugi, kool süüdi! Mina seda juttu ei usu. Vanasti olid lapsed poliitikutest targemad ja küllap jätkuvalt, kui nad sügisel juba valima lubatakse. “Vanad peerud kotti ja MTJtti”, st masintraktori­jaamadesse, öeldi vanasti, kui põlvkondadevahetust loodeti. Järgnev on vana õpetaja järele­aitamistund, et esimene “kotitäis” asja ette läheks.
Ühe medali kaks külge
Suure Prantsuse revolutsiooni parlament, rahvuskonvent, paiknes saalis juhtumisi nii, et tulevased kuningapaari giljotineerijad, jakobiinid, istusid eesistujast vasakul. Paremal olid mõõdukamad žirondiinid, pangandus- ja ärikodanlus, kes kuningapere giljotineerimist ei pooldanud. Keskel istus “soo” ehk seisukohatud, keda tiriti kord vasemale, kord paremale. Niisama lihtsalt pahem–parempoolsuse vastas­seis kujuneski.
Üle saja aasta neid “kaevikuid” betoneeriti küll filosoofiliselt, küll politoloogiliselt, aga siis tapsid bolševikud-­leninlased Vene tsaari ja neist said juba vasak(äärmuslased) – kommunistid. Parem­äärmuslus fašismi näol sündis kommudele vastukaaluks Itaalias ja Saksamaal. Järgnes suur sõda pahemäärmusluse ja paremäärmusluse vahel ning leiutati Euroopa Liit kui igavese rahu tagatis. Kuid “igavik” sai lühike. Vähemasti Viivi Luige ülimenukas “Seitsmes rahukevad” juubeliks järjelugu ei saanud ja “Seitsmekümnes rahukevad” on kirjutamata.
Eestis on vasakpoolsus praegu tabuteema – kõik trügivad paremale, aga parem­poolsus pole ainult kultuuriline konservatiivsus või vene­vastasus. Kommunism ja fašism on totalitarismimedali kaks külge, kuid nende oma­vaheline segamine on massihüsteeriale ehitatud populism. Populist paneb sõnad suhu tõrjutud massidele: “Mina olen teie hääl. Meie kaitseme riiki ja rahvast!”. Kuid fantaasiad ühtsest rahvast on utoopia: rahvas saab ilmneda ainult mitmuses! David Vseviov ütleb: “Kui teid puudutavad põhiprobleemid jäetakse teadlikult ebaoluliste varju, siis see ongi populism.”
Viivi Luik kirjutas Posti­mehes hiljuti Europopulismi seisundist järgmiselt: “Maailma raamatupoodide müügi­laudu katab üha paksem kõntsakiht, mida ikka veel nimetatakse raamatuteks. /…/ Kõik maailma lavad on täis lauljaid, kel pole muusikast õrna aimugi, kuid kuna rahval on kadunud vahetegemise võime ja mälu, siis puuduvad ka hindamiskriteeriumid ja kõik on hea, mis pakutakse.”
Populism ruulib nii pahemal kui paremal. Miks?!
GAL vs TAN ja poliitkorrektne utoopia
Eelmise aasta algul avaldas politoloog Tõnis Saarts arvamust, et pahem-parempoolsus polegi enam parteipoliitikas probleemiks. Uus tuum­konflikt on liberaalsuse-­konservatiivsuse lõhe, mis sunnib ka Eesti erakondi muutuma.
Muutused on toimunud, valitsuski vahetunud, aga üsna raske on mõista, kas toimus liberaalne või konservatiivne pööre, kui parempoolne IRL ja pahemsotsid koos keskmeestega võimuvahetuse organiseerisid ja on nüüd koalitsioonis.
Aja nõue on edumeelsuse, kodanikuõiguste ja kodaniku­ühiskonnaga arvestamine. Liberaalid olgu kuulekad mitte ainult turujumala, vaid ka kodanikuhääle vastu.
Tõsi, IRL, EKRE ja teised konservatiivsel teljel asujad usuvad, et vanad perevormid, soorollid ja perverssuste karm hukkamõist, kuulekus autori­teetidele ja traditsioonide austamine teevad ja peavadki tegema massidest alalhoidliku parempoolse. Aga see on näilisus.
Kui varem oli töölisklass ja vaesem rahvas pahempoolsete sotsiaaldemokraatide taga ja ühiskond oli tasakaalus, siis nüüd valivad nad parem­äärmuslasi. Sotsiaaldemokraatiast on jäänud vaid keskklassi partei, mida toetavad eelkõige haritlased. Seevastu Keskerakonna keskklass aga kuivab kokku: puudub turva­tunne ja tulevikunägemus – suur narratiiv.
“Olgu riigipea Trump, Clinton, Rõivas või Ratas, kellelgi ei näi olevat selget ettekujutust, kuidas pakkuda inimestele sellist stabiilsust ja turvatunnet tulevikuks nagu pakkusid püsivad töölepingud XX sajandi läänes,” kirjutab majandusdoktorant Gustav Kalm.
Asi selles, et kolmas maailm toodab odavaid kaupu, aga ka odavat tööjõudu – seepärast lääne töölise palgad kiduvad või ähvardab töötus. Ja keskklass nuriseb koos töötutega, igatseb “kõva käe” poliitikat, kaitsetolle ja pagulaste tõkestamist.
Samal põhjusel on mikrofirmade väikekodanlusele ja iseendale tööd andvale talurahvale trendikad samuti parempoolsusega flirtivad erakonnad. Uut probleemi nimetataksegi  poliitkorrektselt GAL/TAN vastanduseks (GAL – green, alternative, liberal; ehk roheline, alternatiivne, liberaalne; TAN – traditsionalism, authority, natsionalism; eesti keeli traditsioon, autoriteet, rahvuslus). Kuid selle vastanduse lahendiks on unelm ühiskonnast, kus suurim rikkus on vaba aeg ja tasu antakse vajaduste, mitte töö järgi. Marx nimetas sellist konstrukti kommunismiks, mis võimalik väga rikastes kõrgtehnoloogiaga riikides. Reaalelus on vaba aja “rikkuse” mõõtühikuks töötus ja tasustataksegi vajaduste st töötuabirahade, mitte töö järgi. Marx ei eksinud, vaeste unelmast sai üldkriis – kapitalismi üldkriis, kus populismi tõus on paratamatu. Järeldus, nii pahem- kui paremäärmuslus annavad… “võrdsuse viletsuses”, mis ongi reaaleluline kommunism.
“Uue inimese” kasvatamine ja valge mehe mäss
Nõukogude ajast teame lugusid nn uue inimese kasvatamist – kümne käsu koolutamist kommunismi­ehitaja moraalikoodeksiks – inimeseks suure algustähega. Nüüdseks on sama teema lääneski mõjukaks saanud. Väidetavalt on inimene olude, kasvatuse, tootmissuhete jms produkt ehk sotsiaalne konstrukt. Inimese piiratuse ja rumaluse põhjustab halb kasvatus, raske lapsepõlv jms. “Paiks” kasvatajad, nn inimhingede arhitektid, on eelkõige kirjanikud ja kunstnikud, kes tahaksid uue kunsti abil vabastada inimese vanast maailma­mõistmisest, sealjuures soorollidest ehk tekkinud on “uus vabastus­liikumine”.
Kuid nagu ikka, on siinjuures selgem, mille/kelle vastu ollakse, vähem aga see, mida soovitud “vabadus” õieti tähendaks. Paistab, et kõigis hädades oleks nagu süüdi valge mees: kolonialismis, rassismis, seksismis, sionismis ja muudes pattudes, mille vastu noored läänes ja ka meil võitlevad. Võideldakse koos feministidega naiste diskrimineerimise, ahistamise, seksuaalvähemuste tagakiusamise, ning muidugi islamiäärmuslaste ja pagulaste vastu.
“Valge mees on jäänud hätta,” kirjutas Jaan Kaplinski Sirbis, “temast ei ole enam kodu ega perekonna hoidjat-toitjat, ta on mehe ja isana kuulutatud seksistlikuks igandiks. Seda on liiga palju ja mis ime, et ta on tõstnud mässu selle vastu, mida ta näeb enda ekspluateerimise ja alandamisena. Trumpi võit USAs on vaese valge mehe esimesi võite selles mässus.”
Siit õppetund kõigile, kes ei tunnista inimloomuse paradoksaalsust – psüühika vastuhakukihku ja eksistentsiaalset hirmu, millede vallapääsus on süüdi kujutlus, et inimese saab kasvatada paiks ja sallivaks ning sooneutraalseks olevuseks. Inimloomus ei lase seda sündida ja populism kõnetab masse just sellise vastuhaku pinnalt.
“Parempoolsuse paine” – populism nii Euroopas kui Eestis – on aga oht demokraatiale. Demokraatia eeldab pahem-parempoolsuse mõistuslikku koostööd, parasjagu plaani- kui turumajandust. Sotsiaalne suitsiid liberaalse õigusriigi töötute “heaoluühiskonnas” pole kutsuvam kui kasarmukommunism.

Hillar Padu
pensionär