President Alar Karis tõi Hiiumaad külastades ja kohalikega rääkides juttu uue mõiste. „Veere peal,“ kasutas riigipea väljendit, selmet öelda „ääremaa“ nagu kaugemate kantide kohta ikka öeldakse. Presidendi sõnul ei ole ääremaa geograafiline vaid poliitiline väljend, mis ei kõla just hästi. Ääremaa on midagi kauget ja mahajäänut.
Võib-olla andis riigipea oma keeleuuendusega võtme, mis aitab üle sellest lõhest, mis keskuse ja kaugemate kantide vahel valitseb. Ja seda mitte ainult sellest vaatest, et ääremaa tundub midagi kauget ja ebamäärast, mille võib vahel ära unustada, vaid ka sellest, kuidas me ise mõtleme. Pahatihti saab vilets olemine alguse arusaamast, kuhu me ennast ise mõtleme. Kas ääremaale või veere peale? Kuid eks ikka on raske positiivselt mõelda, kui kogu aeg raske.
Loomulikult on elu keskustest kaugemal keerulisem. Eriti kui olla nii veere peal, eraldatud ja väike nagu seda on Hiiumaa ning alatihti tundub nagu sind on ääremaale ära unustatud. President ütles, et veerepealsetest asjadest saabki paremini aru siis, kui neid vaatama tulla. Nii nagu tema seda oma visiidiga tegi ning seda mitte kõige viimase külastamata paigana Eestis.
Presidendi külaskäik tähendab Hiiumaa jaoks palju. Mis siis, et president pole isevalitseja, kelle nipsu peale homme rohkem laevu sõitma hakkab. Külaskäigu suurim olulisus ongi see tunne, et sind märgatakse ja pannakse tähele. Väikesestki vestluse käigus öeldud sõnakõlksust võib aga kasvada suur kasu, mis elu veere peal jälle sammukese edasi viib.
