Palju õnne, Mattias Hiiumaalt!

Põneva nimega tegelane – Mattias Hiiumaalt – tähistab teisipäeval oma 60. sünnipäeva ja sel suvel 30. aastat Hiiumaal.
Kodanikunimega Mati Lepna ei taha oma pärisnime kuuldagi, tõlgib, teeb giiditööd ja on kohusetundlik kaitseliitlane, armastab labürinte ehitada, õlut mekkida, matkata, jalgrattaga sõita, teatrit ja nukuteatrit teha ning kirjutab sahtlisse luuletusi. Ta on nelja täiskasvanud lapse, kahe poja ja kahe tütre isa, ning hoolitseb oma kõrges eas ema eest.
Tänavu aprillis pühendas mees, kes sirgunud pealinnas, ühe luuletuse oma armastatud saarele: “POOL ELATUD ON ELUST/ SAAREL, KES MU ARM.”
80ndatel koos abikaasa Alnega Hiiumaale tulnud Mattias on teinud ümber saare matka. Nüüd üritab matkata põiki üle saare – üks pool sellest matkast on juba tehtud. Kõik ikka selleks, et oma armastatut paremini tundma õppida ja teistelegi tutvustada.
Ja ta on nii eestimeelne mees, et põhimõtteliselt ei kasuta võõrsõnu – Facebook on tema kõnepruugis näoraamat ja garaaž autotall. Ja venekeelseid sõnu hääldab ta eestipäraste rõhuasetustega.
Äsja said esikoha auhinna ajaviiteks konkursile Luulekevad 2017 saadetud salmid. Auhinnatseremoonia oli 11. juunil Kirna mõisas.
Seda, et Mattias luuletab, kuulevad paljud ilmselt esimest korda. Rohkem kirjutab ta iseenda jaoks, see on nagu ta eneseväljenduse puhang, ütlevad ta sõbrad.
Muuseas, luuletusi ja enamiku tekste kirjutab Mattias ainult suurtähtedega – just nii on need Luulekevade kogumikus ka kirjas. Siinkohal katkend kogumikku jõudnud ja žürii esimehele Ingvar Luhaäärele eriti meeldinud parajalt sürreaalsest luuletusest “SONETT M-LE”. “SIND OODANUD MA OLEN NAGU LENNUILMA/ MIS LÄBI AASTATE ON TULEMATA JÄÄND.”
Hea hulk aastaid on Mattias kaasa teinud kohalikes teatritruppides – nii tavalaval kui nukuteatris. Tänavu Käinas toimunud provintsiteatrite päeval said ära märgitud tema kaks kõrvalosa täitmist. Üks “Polkovniku lese päevaraamatus” ja teine “Pila Peetri testamendis”.
Nukuteatris tegi ta mullu neli luuleõhtut, kus luges nii enda kui teiste autorite luuletusi. Kersti Ojasalu Kärdla nukuteatrist vahendas publiku muljeid – nii hea oli ja kõige paremad olid veel su enda luuletused, öeldi.
“Ta ei tunne vajadust oma luuletusi niiväga levitada,” arvab Ojasalu, kes on tänulik, et Mattias nagu ka mitmed teised vabatahtlikud on nuku­teatri tegemistele õla alla pannud.
Mattias ehitas nukuteatri juurde lastele mõeldud labürindi ehk laste rahunemisraja, samuti välitrepi, kus kuuriteatri vaatajad istuda saavad ja muudki. Muuseas, ta on kirjutanud ka ühe nukunäidendi “Kuurikollid”.
Ja lapsed kuulavad kui võlutult, kui Mattias neile ette loeb. “Mõtlesin, et kas tänapäeva lapsed üldse viitsivad istuda ja kuulata, kui keegi raamatut ette loeb ja ma ei jõudnud ära imestada, kuidas lapsed ta ümber kogunesid ja kuulasid – tal on niivõrd sugereeriv hääl ja ta oskab lastega loetu üle arutleda,” räägib Ojasalu.
Kärdla põhikooli 5. klassi õpilastega lavastas ta oma lapsepõlve lemmikraamatu “Totu ja tema sõprade seiklused”. Koos saadi asjaga hakkama, tükiga käidi ka kooli­teatrite festivalil, kus paari poisi osatäitmine sai isegi ära märgitud.
Iga aasta 1. aprillil ajab ta oma pea nulliga paljaks ja siis saavad juuksed vabalt kasvada. Kuni järgmise aasta 1. aprillini.
Laigulises rüüs, jalgrattal, peapaela ning isikupärase kõne- ja kirjastiiliga mees äratab tähelepanu, aga ise ta tähelepanust suurt ei hooli.
Ja lisada võiks veel ühe saavutuse – Mattias Hiiumaalt on roheliste rattaretkede au­veteran – üks väheseid, kes kõik retked kaasa teinud.