Head asja liiga palju saada ei ole ehk hea. Sest siis muutub see kardetavasti tavaliseks. Ja ei oskagi teist enam täieliselt hinnata. Nojah, eks see ole üks teoretiseerimine, aga tõsi ta on, et Õunaku on üks hea “asi”.
Just see muistne laiuseljandik, mis tuhande või enama aasta eest sisemaale jäänud. Oma loode-kagusuunalise kivilise seljakuga on see Saarnaki ja teiste, veel merest ümbritsetud mandrijää servamoodustiste jätk.
Õunaku seljandik on ilus ja huvitav, aga pigem olen sattunud siia harva. Avastasin paiga enda jaoks novembris kümme aastat tagasi. Käisin siin järgmisel kevadel ja siis veel vist vaid korra nelja aasta eest. Nii pole ime, et siinne loodus tabas mind kui peagu täitsa uus kohtumine. Noh, see iselaadsete valgete lehmade kari avamaal oli mu jaoks tõesti seninägematu. Aga juba kerkis vastu lõunaeuroopalik padrik, kus segiläbi kadakas, lodjapuu, türnpuu, kukerpuu, kibuvits ja sarapuu. Juba hakkas ilmnema sügisvärve, oli ju 25. september. Iseäranis uhke on lodjapuu viljade ja lehtede puna.
Sukeldusin metsa. Siin sarapuude võlvistiku all valitses veel suvine varjukas rohelus. Mõni üksik tamm kerkis pähklipõõsaist kõrgemale. Metsa all olid piibelehed juba peagu närbunud, ent lopsakad mitmeõiesed kuutõverohud oma justkui palmilike lehtedega pakkusid ühtviisi veel nii haljust kui juba sügiskollast. Mõni suureõiene kellukas sinas, lillatas haisva kurereha õiesilmi. Nurmenukkude kuivanud viljavarred. Salu-siumarja ja ussilaka tumedad viljapärlid.
Seljaku samblarahnulisel lael laiutab üks eriti maaliline tammepuu. Igal pool ta ümber maas ja kivide vahel oli tumerohelisi sinilillelehti. Ootamatu oli lõhnava varjulille elujõuline männaslehise mustriga kogumik. See salumetsade tunnusliik jääb Hiiumaal ette pigem päris harva. Magesõstrapõõsaid jagus siia ka ning punaviljas kuslapuid.
Harulise tamme järel tuli vereva kontpuu tihnik, siis veel avatuna püsiv rohuaas, misjärel taas varjukasroheliste sarapuuvõlvide maailm. Ja siin algas ka künnapuude maailm. Jah, need kuidagi eksootiliselt mõjuvad künnapuud. Kestendavakorbalised, siin sageli samblakarusnahkadega kaetud. Üks kolmeharuline puu oli iseäranis paeluv. Teatud nurga alt nagu mingi sarviline rohekasukas elukas…
Künnapuudel on ilusad sügisvärvid. Tõesti, siin allpool oli kollaseid lehti, ülal paistis aga võrakroonide kirjus palju veinipunaseid. Üritasin tulutult neid fotole püüda. Lihtsam oli maast paar varisenud punast lehte samblasele tüvele sättida ja siis võrdlemisi rahuldavat tulemust andev klõpsakas teha.
Ses sarapikus neid künnapuid aina tuli ja tuli. Kus küll on see, kelle tüve ümber keerdus jämeda liaanina pihlapuu? Igatahes selle kolmejalase läbimõõduga tuttava puu, kel mustav auguõõnsus küljes, ma leidsin. Seal seljakuserva ülaosas ta elab. Huvitav, kui vana see puu olla võiks? Õunaku künnapuudest kindlasti üks eakamaid. Sada aastat kindlasti! Ehk suisa kaks sajandit?
Aeg oli siinses lummuslikkuses märkamatult kulunud ja nii ma kaugemale ei jõudnudki. Tuli hakata end bussi peale asutama. Ega järgmine kohtumine kord ometi alles nelja-viie aasta pärast järgne?
