Tapio Vares Nüüd järsku tuli see mulle meelde ega andnud enam asu. Kui erinevaid tarnalehti? Mällu kerkis üsna lopsakaid piike – äkki on seal isegi Hiiumaal võrdlemisi harva kallastarna?
Novembrilõpuhommik valgeneb lõpuks. Niivõrd kui halli laotuse all ja uue vihmalaadungi eel see üldse võimalik on. Suundun Õngult põhja. Juba tuttavad lehtsegametsad mõne pärnaga, meenutades endisi puisniite. Ent nüüd on kõik natukese nukralt hall. Ei mingeid muskuslillevaipu, roosatavaid käopäkki, sinilillesilmi ega hammasjuurte palmjaid lehti. Hoopis lõpututest sadudest üle vanade rannavallide nõrguv läiklev vesi ja pruunistunud taimevarred.
Hoolimata näiliselt rammusast salumetsamaast on pinnas siin vist kõikjal võrdlemisi lahja liivasuss. Metssigade songerdustest paistab paemunakaid vaid teeveeres. Sestap hoiavad tõelised lubjalembid tee lähedale. Õngu pool on lubikas otse tee peal, siin tarnalodude naabruses vesihaljas tarn vaid teeveertel.
Ongi tee lõpp ja lauslai lodu, vesi voolamas ojana. Ja tarnad. Palju tarnu, lausa katvalt tarnu. Kuid kogu see ääretu, kõikjale tungiv padrik näikse üheülbane, üheliigiline. Mättaid siin ei paista, on lausaline lehtedemass.
7–8 mm laiused lehed ulatuvad püsti tõstes mulle suisa rinnani. Otstest pruunistunud, allpool veel üsna rohelised. Mis liik küll? Ühtegi viljavart pole miskipärast kuskil näha. Kas ses lepa-kase hõrendikus on liiga vähe valgust ja sestap laiutab too tarn vaid vegetatiivselt? Veerinud määrajast edasi ja tagasi, arvan tegu olevat saleda tarnaga. Aga päris kindel siiski olla ei saa.
Vaen, kas hakata edasi jugapuumetsa solberdama-lätsutama, kui juba rabistab kaela uus sadu. Olgu, jäägu sealsed lodud oma tarnadega mingiks paremaks ajaks. Saatigi teen siitsamast siiski ühe huvitava tarnaleiu.
Esmalt pisike pundike 2–3 mm kitsukesi lehti, mis koos vartega ulatuvad üles tõstes mulle põlveni. Eripäraks on pisikesed kerajad pähikud. Edasi on neid tarnu loduservas ja otse veeski juba rohkem. Puhmikud on suuremad, ülestõstetud varred mulle puusani. Alumise pähiku kandeleht ulatub väga hõredast pähikutereast üle. Tundub, et muud varianti pole: varjutarn (Carex remota). Vahi, kogemata komistasin vaat et suisa haruldusele! Varjutarna levik on Eestis veidralt ringjas. Üksikute leiukohtadena jagub teda Tahkuna ja Kõpu poolsaarele, Saaremaa lääneserva, Edela-Eestisse ja törts Loode-Läänemaale, natuke Kagu-Eestisse, veidi rohkem Peipsi naabrusse, tiba Alutaguse kanti. Miks sellele liigile terve Sise-Eesti ei meeldi?
Ka üldlevik on varjutarnal huvitav: Euroopas ja Põhja-Aafrikas, väga sarnase alamliigi ssp rochebrunii näol aga Indias, Hiinas, Jaapanis, suisa Vietnamis, Tseilonil ja kuni Indoneesia saarteni välja! Selline troopiline areaal paneb samust niitjat tarnapuhmikut hoopis teise pilguga vaatama. Eestil ja Indoneesial vist ühtegi teist ühist taimeliiki polegi?!
Varjutarn armastab kasvada jõeäärsetes niisketes metsades. Sestap siin Õngulgi ta ses hõremetsas nii hästi viljunud on. Vastuoksa põistarnale, kes näikse lagedamat armastavat.
Varjutarna kasutatakse ka iluaianduses. Oma kaardus õhulise puhmikuga sobib ta hästi jõuliste kõrreliste vahele.
