Aldo Ollik Kuigi ka varem oli olukord kehv, näib nüüd, et mõlema jõe/oja veehaardel üle 614 hektaril laiutavad riigimetsa majandamise keskuse (RMK) poolt ellu viidud metsakuivendusprojektid nimega Prählamäe 1 ja Prählamäe 2 on mõjutanud olukorda märkimisväärselt halvemuse poole.
Korrektsuse huvides märgin siinkohal koheselt ära, et ülalmainitud projektid viidi ellu keskkonnaameti ja Hiiu vallavalitsuse kooskõlastusel ja heakskiidul. Vaatamata faktile, et Nuutri jõgi oli selleks ajaks arvatud lõhejõgede nimekirja ja jõe väärtust elupaigana on tõestanud ala kasutamine Euroopa naaritsa taasasustamise eesmärgil. Kedagi otsustajatest ei häirinud asjaolu, et hiljuti PRIA projektina Nuutri jõele ehitatud kalapääsud muutuvad kuivenduse järgselt mõttetuks, sest ilma jões voolava veeta pole neist kellelgi kasu.
Tsiteerin siinkohal internetis Prählamäe maaparandussüsteemi rekonstrueerimise lingil saadaval olevat keskkonnaameti seisukohta
6. veebruarist 2017*:
“Nuutri jõgi Määvli-Tubala teest kuni suubumiseni merre on keskkonnaministri 1. juuli 2016. a määrusega nr 18, millega muudeti keskkonnaministri 15. juuni 2004. a määrust nr 73 “Lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistu”, kantud lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaigaks olevate veekogude nimistusse, millel on vastavalt looduskaitseseaduse § 51 lõikele 1 keelatud uute paisude rajamine ja olemasolevate paisude rekonstrueerimine ulatuses, mis tõstab veetaset, ning veekogu loodusliku sängi ja hüdroloogilise režiimi muutmine. Nuutri jõe lisamine antud nimistusse jõustub küll 1. juulil 2017. a,
kuid kuna Nuutri jõge on peetud oluliseks lõhilaste kudemis- ja elupaigaks ning Prählamäe metsakuivendusobjekti rekonstrueerimistööd toimuvad tõenäoliselt sel ajal, kui Nuutri jõe lisamine nimistusse on jõustunud, palume sellest tulenevate tingimustega arvestada juba projekti koostamisel.
Esitatud projektplaani kohaselt on maaparandussüsteemi rekonstrueerimistööde käigus Nuutri jõel kavandatud trassiraie veekogu mõlemal kaldal (7 m + 4 m)
koos voolutakistuste eemaldamisega jõesängist. Arvestades Nuutri jõe olulisust euroopa naaritsa ning jõe- ja meriforelli elupaigana, peame vajalikuks käsitleda koostatavas projektis puude ja põõsaste raiet selle veekogu kaldal ning veekogust voolutakistuste eemaldamist detailsemalt ning palume projekti koostamisel arvestada järgmiste tingimustega:
1. Nuutri jõel on lubatud teostada raiet ainult ühel kaldal ning minimaalses vajalikus mahus. Raiete kavandamisel palume arvestada euroopa naaritsa püsielupaikade kaitse-eeskirja § 4
lõikes 8 toodud tingimustega;
2. raie käigus tuleb ka Nuutri jõe sellel kaldal, kus raiet teostatakse, säilitada puudegruppe ja üksikuid suuremaid puid;
3. Nuutri jõe läbikaevamine on keelatud. Lubatud on üksnes otseste veetakistuste eemaldamine (sissekukkunud puud ja oksad). Voolutakistuste eemaldamisel peab veekogusse alles jätma kõik suuremad kivid ning säilitama kruusased languga lõigud;
4. Nuutri jõe sängis ja kaldal 10 m ulatuses veepiirist ei ole lubatud töid teostada euroopa naaritsa sigimisperioodil, mis kestab 15. aprillist 15. augustini;
5. rekonstrueerimistööde tulemusel ei tohi väheneda vee vooluhulk Nuutri jões.”
Ootan vastust
Tänase seisuga vajab veel ametlikku tõendamist, kas vee vooluhulk Nuutri jões on vähenenud peale Prählamäe kuivendussüsteemide rekonstrueerimist ja lisaks uute, üle 12 km pikkuste metsakuivenduskraavide kaevamist. Loodan, et enne projekti kooskõlastamist keskkonnaameti poolt teostati Nuutri jõel nõuetele vastavad ja piisavalt pikaajalised vooluhulkade mõõtmised, et oleks olemas võrdlusbaas tänasega. Või, mis sel juhul ette võetakse, kui see nii ei ole?
Vastust ootan siinsamas leheveergudel. Teades küll, et tehtu tagasipööramine enam võimalik ei ole.
Raie hävitab elukeskkonna
Jääb ikkagi arusaamatuks ja hämmastab, miks üldse lubati Nuutri jõe ülemjooksu ühel kaldal nn 7+4 m trassiraiet mitmete kilomeetrite ulatuses, mööndusega, et kaldale jäetakse üksikuid puudegruppe. Jõe- ja meriforelli elupaikades taolise raide teostamine hävitab elukeskkonna aastakümneteks kuni kallas uuesti metsastub ja tekivad varjepaigad. Kaldal kasvavad puud hoiavad kaldaid erosiooni eest ja varju andes ka veetemperatuuri jões piisavalt madala, mis on lõheliste eluks hädavajalik.
Sama küsimus tekib voolutakistuste eemaldamise kohta, just need vettekukkunud puud ja oksad on elupaigaks erinevatele liikidele, kes tervikliku ökosüsteemi moodustavad.
Vesi voolab jões endistviisi, leides omale tee kõrvalt. Siin on muidugi vastuolu maaparanduse põhimõttega, mille eesmärk on vesi võimalikult kiiresti ära juhtida. Metsanduses ja maaparanduses on kasutuses sõnad veejuhe ja kraav ning neid kasutatakse liigvee ärajuhtimiseks. Kas neis on mingi elu või voolab seal üldse midagi, ei ole tänasel päeval kellegi asi ega ka keskkonnamõju hinnangut vajav küsimus.
Kuivenduse hukutav mõju
Metsakuivenduse tegemiseks on tänasel päeval vaja eksperdi poolt taimestiku ehk siis kaitsealuste liikide olemasolu hinnangut ja kuivenduse vajadust konkreetsel alal. Seejuures maksab töö tellija ise tehtava ekspertiisi eest. Kuivenduse mõju ulatust ja võimalikku mõju lähedalasuvatele veekogumitele ja sealsetele ökosüsteemidele tänasel päeval ei hinnata.
Ehk siis mainitud projektides sisaldub ainult üks piirang, mis ei luba kraavide kaevamist lähemale kui 180 m
Pihla-Kaibaldi looduskaitsealale. Ei pea vist olema teadlane, et aru saada, kui massiivne on tegelikult üle 600 hektarile rajatud kuivenduse mõju. Põhjaveetaseme alanemine lähipiirkondades on fakt. Oleme ju Kärdlas harjunud ja ära hellitatud oma arteesiavee kaevudega, keda huvitab, kas vett ojas voolab või mitte. Peaasi, et ojakaldale ehitatud keldris kevadeti ja sügiseti vett poleks.
Miks rikume oma veekogusid?
Küsimus on rohkem selles, kas nende projektide kooskõlastamine keskkonnaameti poolt, teades nii kaudset kui otsest kahjulikku mõju valgala hüdroloogilisele režiimile ja jõe-ja meriforelli elupaigale, rääkimata ühe jõekalda ja osaliselt ka jõe kilomeetrite ulatuses puittaimestikust puhtaks raiumisest on üldse kuidagi õigustatud?
Või peaksime õnnelikud olema, et niigi läks, sest naaritsa püsielupaikade kaitseeeskiri ei lasknud RMK-l kogu kallast puhtaks raiuda?
Kas me juba küllalt ei ole Hiiumaa veekogusid rikkunud ja sirgeks kaevanud, suunanud kraavidesse ja kuivendanud, et täna, aastal 2020 jätkame samas taktis? Ehk oleks aeg mõelda, miks meie ojamõõtu jõed suviti tegelikult lompideks kuivavad, muutudes surmalõksudeks kõigele veel elavale ja mis teha annaks, et olukorda parandada? Mitte astuda kolinal ja korduvalt samasse ämbrisse, vaid selle asemel ka midagi tagasi anda. Näiteks mõni ojadest vanasse sängi juhtida ja lõpetada Hiiumaal kuivendussüsteemide rekonstrueerimine ja uute ehitamine vähemalt aladel, kus keskkonnamõju vooluveekogudele on ettenähtavalt drastiline ja hävitav?
Liivaoja lõpp
Jätkates teemaga, siis Kärdla ojaga (Liivaoja) läks oluliselt lihtsamalt. Kuna tegemist on riigi poolt korrashoitava maaparanduse eesvooluga, mis ei oma mingeid looduskaitselisi kitsendusi, siis suleti oja lihtsalt teetammiga ja suunati kraavidesse, mis viivad vee otse Tareste lahte. Tänasel päeval niriseb Kärdla ojas sadevesi, mõnest kuivenduskraavist sinna juhitud vesi ja paari arteesiakaevu ülevool.
Põhjenduseks taolisele tegevusele toodi asjaolu, et rekonstrueeritavast maaparandussüsteemist tekkivat veehulka ei ole võimalik enam läbi Kärdlat läbivate ojade lasta. Hea põhjendus muidugi faktile, millega tegelikult kaotatakse kaardilt siin aastasadu voolanud Kärdla oja.
Mõtlema peab, mida Kärdla oja trummidega peale hakata. Rääkida turistile ajaloolises võtmes, et kunagi oli meil siin vesi ja see isegi voolas. Ehk tuleks meie tuntud trummide sildid ka nüüd Tarestesse kaevatud uuel magistraalkraavil olevatele plastiktrummidele ümber tõsta.
Sügiseti Kärdla ojas, Vabaduse tänava trummist ülesvoolu kudemas käinud meriforellidele seda ei selgita. Kui veepuudus isegi sügiseti sunnib kalu ojas külili liikuma, siis tulevikku pole.
Vooluvee kogudest kraavideks
Vastavalt kirjanduse andmetele on Hiiumaa vooluveekogudest üle 90 protsendi praeguseks maaparandusega kraavideks kaevatud ja muudetud kuivendussüsteemideks.
Igakülgselt on tänaseks tõestatud, et taoline tegevus kahjustab loodust süvitsi ja vähendab elurikkust.
Vastupidiselt levinud arvamusele, et jõgede õgvendamine ja sinna kuivenduskraavide suunamine vähendab üleujutuse riski, on tegelikkus teistsugune. Peamiselt seepärast, et äravoolumaksimumid lühenevad nii kevadise kui ka sügisese suurvee ajal. Ehk maakeeli öelduna, kui kogu vesi, mis tavapäraselt nõrgus läbi pinnase ühtlaselt kogu aasta jooksul, korraga kanalisse satub, siis tagajärg on üleujutus. Lisaks kannavad kraavid jõkke setteid (nüüd on leiutatud settebasseini ehitus kraavi suudmesse, kuid selle efektiivsust ei ole senini tõestatud), mis omakorda jõesängi ummistavad.
Palju on räägitud Hiiumaa jõgede/ojade suudmete ummistumisest ja seostatud seda küll maakerkega ja varasema intensiivse põlluväetise kasutamisega.
Kindlasti on ka eelmainitul oma osa, kuid tegelik põhjus jällegi hoopis muu. Kanaliseeritud oja/jõge mööda suurveega vabalt alla kanduvad setted vajuvad põhja oja/jõe suudmes, ummistades sel moel väljavoolu ja aitavad kaasa veetaimestiku ja vetikate vohamisele, mis aeglustavad veevoolu veelgi.
Ehk niikaua, kui me ei suuda tagada ühtlasemat veerežiimi oma jõgedes/ojades, ei jäägi muud üle, kui perioodiliselt need suudmed koos sinna tekkinud eluga kaldale tühjaks tõsta. Sama lugu on nende elutute, noolsirgete kraavidega, mida nüüd teatud aja pärast jälle “hooldama” peab.
Usun, et kõik saavad aru, et ükski vett eluks vajav elusorganism ei saa jões elada, kui eluks vajalikku voolavat vett leidub seal ainult kevadel ja sügisel.
Mis maksab metsakasvatus?
Probleem on tegelikult selles, et tänasel päeval ei osata või ei taheta adekvaatselt hinnata kuivendussüsteemide rajamise mõju meie ojadele ja jõgedele. Hinnatakse ainult mõju taimestikule ja loomastikule, kuid veerežiimi muutmise mõju veeelustikule jääb nimekirjast välja või puudutatakse seda ainult üldsõnaliselt. Lisaks muidugi veel see, kui mitu eurot jääb metsa majandamisest saamata, kui mingeidki looduskaitselisi piiranguid üritatakse kehtestada.
Peab veel ära märkima, et Määvli jääksoo veerežiimi taastamine on kiiduväärt tegu ja sai teatavasti tunnustuse lausa kohal käinud ETV Osooni võttegrupilt. Samas piirkonnas Prählamäel, Hiiumaa mõistes üüratu metsakuivenduse tegemine jäeti targu märkamata.
Loodan südamest, et taoliste projektide puhul kohustatakse edaspidi projekti läbiviijat tegema keskkonnamõju hinnangut nii veeelustikule kui ka kuivendavate alade lähipiirkonda jäävate veekogude hüdroloogilisele režiimile, et vältida või siis maksimaalselt vähendada kahju keskkonnale.
Seniks soovitan hiidlastel käia ja vaadata Ristkraavil ja Prählamäel oma silmaga, miks need uhked kruusateed ehitati ja mille arvelt toimub metsakasvatuse edendamine Hiiumaal. Keerake Kärdla poolt Käinasse välja sõites paremat kätt kruusateele ja tehke peatus kohas, kus Nuutri jõgi tee alt truubist läbi voolab. Ja palun tulge autost välja, jalutage 50 m allavoolu ja siis samapalju ülesvoolu. Ehk on sellest väikesest jalutuskäigust enam abi kui minu kirjatüki lugemisest ja mõni otsustajatest oskab õigel ajal hinnata, mis selline tegevus looduskeskkonnale tegelikult maksma läheb. Ja seda arvestust ei peeta kindlasti tihumeetrites…
Aldo Ollik
Kärdla elanik,
kalanduskonsulent
* https://www.mercell.com/et-ee/tender/97432086/hanked-prahlamae-maaparandussusteemi-rekonstrueerimine-hanked.aspx
