Eesti vabariigi sünnipäeva eel meisterdasid Kärdla ühisgümnaasiumi 10. klassi tüdrukud Hiiumaa muuseumis netse, muuhulgas ka sinimustvalgeid. Uurisime muuseumist, mis imeasi see nets on.
Hiiumaa muuseumi peavarahoidja Helgi Põllo selgitas, et 1870. aastatest alates hakkasid Eestimaal talunaiste seas levima väikesesed pitsist, siidpaeltest ja kunstlilledest linnamoelised peakatted, mis rahvariide taandumisel justkui tanu aset edasi täitsid.
Suurel maal kutsuti selliseid saksatanusid oubideks. Hiiumaal on neid peaehteid aga nimetatud netsideks. “Kuidas see nimi kujunes või hiidlaste poolt üle võeti, ei ole päris selge,” ütles Põllo.
Ta lisas, et otsest seost võib leida 1850.–1880. aastateni Loode- ja Kesk-Eestis abielunaiste poolt vähempidulikel puhkudel kantud nets-ehk võrkmütsidega. Need netsmütsid olid enamasti mustast heegeldatud võrgust ehk netsist ilustused, mis olid kinnitatud poolkuulaadsele kõvale alusele.
Üsna sarnaste nimetustega peakatteid, “natsi” ja “neitti”, on kandnud möödunud sajandivahetusel ka Soome naised. Neidki, enamasti pealael või kuklal kantud peakatteid, iseloomustas siidipaelte, lõngade, pärlite jms kasutamine.
Kuna möödunud aasta oli Eestis ehteaasta ja ehtekonkursse korraldati nii koolilastele kui täiskasvanutele, toimusid ka muuseumides ja käsitööseltside juures ehete valmistamise töötoad. Ehetest tehti ka näitusi ja kuulati loenguid.
Üks ehteaastal ärajäänud töötuba saigi teoks vahetult enne Eesti Vabariigi aastapäeva Kärdlas Hiiumaa muuseumis Pikas majas. Netse valmistasid seal Kärdla ühisgümnaasiumi 10. klassi tüdrukud, keda juhendas Hiiumaa käsitöömeister Anneli Tissari. Tüdrukud said vaadata ka vanu netse muuseumi kogudest.
Töötoas valminud netsid on naistepäevast alates muuseumis eksponeeritud ja kel huvi, võib neid vaatama ja snitti võtma minna. Nii mõnigi neist sobiks juuksekaunistuseks tänapäevalgi.
