erakogu Septembri alguses viisid tsirkus Shokokabuum Eestist ja tsirkus Bombastico Saksamaalt üheskoos läbi osalustsirkuse töötubasid Soomes, Jyväskyläs elavate pagulastega. “Tsirkus on lisaks atraktiivsele vaatemängule ka võimas tööriist sotsiaalsete probleemidega tegelemiseks. Tsirkus pakub võimalusi sujuvaks integratsiooniks, jagatud eduelamuseks, ühise keele ja arusaamise loomiseks,” selgitas Helena Ehrenbusch, et tegemist polnud päris tavalise meelelahutusega.
Shokokabuumi teine liige Ulrike Jäger meenutas, et Jyväskylä kontakt sai alguse sellest, kui nad alustasid kuus aastat tagasi sealsamas tsirkuse töötubadega, algul pimedate laste koolis, millega hiljem liitusid ka kuulmispuudega lapsed.
Tsirkuse töötubade läbiviimist pagulastega koordineeris kohalik multikultuurikeskus Gloria. Keskus saab linnalt toetust ruumide näol ja päev läbi, kui keskus on avatud, korraldatakse seal Soome uusasukatele, immigrantidele, sh ka pagulastele, erinevaid koolitusi ja üritusi. Näiteks nagu soome keele õpet, Soome kultuuri õpet, kooskäimisgruppe lastega peredele ja muud, seekord siis ka tsirkust.
Terve nädala jooksul vahetusid tsirkusegruppides osalejad ja nende hulgas oli nii neid, kes pikalt Soomes elanud, kui äsjasaabunuid: vanureid, lapsi, keskealisi, noorukeid. “Väga kirju seltskond käib sealt läbi,” selgitas Ehrenbusch.
Ka riikide spekter, kust tulijad pärit, oli lai – Armeenia, Kongo, Senegal, Kolumbia, Venemaa, Ungari, Iraan, Iraak, mõned inimesed ka viimase aja kõige “kuumemast” riigist, Süüriast.
Ehrenbusch juhtis tähelepanu, et väga sageli aetakse segi pagulased ja immigrandid: “Immigrant vahetab elukohariiki peamiselt isiklikel põhjustel: põnev tööpakkumine, perekondlikud põhjused, lihtsalt eelistab teist kultuuriruumi jne. Pagulane on aga sunnitud oma kodumaalt lahkuma sõja, tagakiusamise, poliitiliste veendumuste tõttu.”
Kõik puhuvad soomet
Ehrenbusch ütles, et Gloria keskus meenutab meie avatud noorsootöökeskusi, kuhu igaüks võib tulla ja osalemine on alati vabatahtlik. “Samas oli osalus kõikides gruppides väga suur, mis ühelt poolt meeldiv, kuid pakkus ka päris palju väljakutseid. Gruppide suurused olid erinevad, kõige suurem koosnes ligi 50 teismelisest.
Helenalt ja Ulrikelt küsitakse tihti, mis keeles kõik need inimesed räägivad. “Enamasti rääkisid nad ikkagi soome keeles. Mõni üksik teismeline ei olnud veel keelt õppinud, kuid heippa või moi (tere soome k.) ütlesid kõik. Isegi tänaval või pundis vesteldes ei kasutanud nad oma kodukeelt, vaid rääkisid ainult soome keeles, mis oli kaugele kosta,” vastas Ehrenbusch.
Mõistagi olid keskuses käijate seas valdavalt inimesed, kes juba mõnda aega Soomes elanud. Tsirkuseartistid aitasid sotsiaalses tsirkuses osalejatel leida endas midagi, millega nad hästi hakkama saavad. “Eduelamus on oluline igale inimesele, olenemata tema päritolust,” ütles Ehrenbusch. Samuti õpiti meeskonnatööd, üksteist märkama ja tunnustama. “Ühesõnaga, see oli lõbus, värviline, energiline koosviibimine, kus igaüks sai teha midagi, mis oli talle jõukohane, sai särada korraks staarina ja positiivse elamuse.”
Saksamaa lõi silma särama
Ehrenbusch ütles, et Soome on integratsioonitegevustes Eestist palju ees kuna nad on sellega tõenäoliselt pikemalt tegelenud. Tulijad on tänulikud selle eest, et neil on võimalik seal olla, õppida, tööle saada, kuigi tumedama nahavärviga inimene ilmselt ei jumalda Soome kliimat.
“Ilm ei olnudki nii väga külm, 15 kraadi sooja, aga paljudel oli juba kolm-neli sulejopet seljas. Kui Eestis on hästi palju hirmu pagulaste tuleku suhtes, siis Soomes nendega suheldes ja töötades ei tekkinud korrakski mingit ebameeldivat tunnet ning tundus hästi loomulik, et nad seal on ja elavad,” ütles
Ehrenbusch.
Helenalt ja Ulrikelt uuriti ka seda, kust nad pärit. Eestist ei teadnud nad midagi, aga näiteks Saksamaa suhtes olid kõigil väga head emotsioonid. “Kui mina ütlesin, et olen Eestist, tekkis selline äraolev või tühi näoilme, kui Ulrike, et ta on Saksamaalt, siis läks silm särama.”
Ulrike Jäger lisas, et nende inimestega oli tõeliselt lihtne kontakti leida. “Vahel kardavad need inimesed ise, vahel inimesed nende ümber, aga kui sa ise oled avatud, siis on võõramaalased väga avatud ja huvitatud kõigest, mis meil on oma elust-olust rääkida.”
Sarnased vajadused
Ulrike jagas välismaalasena oma Eesti kogemust, öeldes, et eestlased pole harjunud olema oma keele ja kultuuri õpetajad. “Mulle tundub, et eestlaste jaoks on võõramaalase huvi nende keelt õppida, midagi tõeliselt uut ja arusaamatut, aga Soomes märkasin, et see on kohalike jaoks päris tavaline – nad hakkavad rääkima aeglaselt, annavad vestluspartnerile aega ja kasutavad lihtsamaid sõnu,” rääkis Jäger.
Ehrenbusch nõustus, et kontakti leidmine Soomes elavate immigrantidega on päris lihtne ja mujalttulnu abistamiseks siinse eluga kohanemisel saavad ka kohalikud inimesed ise palju ära teha. Soomes oli tulemus näha – tsirkuses osalenud uusasukad rääkisid soome keeles ning polnud mingit vastupanu või soovimatust selle maa keelt kasutada.
“Võõralt maalt tulnud inimestel on teistsugune kultuuritaust, vahelt nad reageerivad teisiti ja nende ootused on teistsugused, aga see on normaalne,” selgitas Jäger. Ta tõi näiteks lapsed, kes olenevalt päritolumaast võivad käituda meist erinevalt, kuid kui panna nad tsirkuses koostööd tegema, siis leitakse ikkagi ühine keel. “Meil on inimestena sarnased soovid ja vajadused isegi juhul, kui kultuurid on erinevad.”
Ehrenbusch kinnitas, et just sellepärast toimibki tsirkus väga erinevate sihtrühmadega. “Nii nagu eestlane tahab tunda, et ta saab millegagi hästi hakkama, nii ka võõramaalane ja tsirkuses on see võimalik, kuna on nii palju radasid, mida mööda minna ja mingi trikk ikka leidub, kus sa saad särada!”
Tsirkust kasutatakse üle maailma palju pagulaslaagrites ja kriisikolletes ennekõike selleks, et keerulistes oludes elavad inimesed leiaksid pisutki lootust ja rõõmu. Lisaks on see ka võimalus panna ennast proovile – kas ma saan hakkama. Näiteks saab adrenaliini kätte salto õppimisprotsessist, mitte vägivallast. “Kriis tekitab ärevust, pingeid ja viha, tsirkuses saab need emotsioonid panna millessegi, millest kasvab välja ilu,” selgitas Ehrenbusch.
Inimkond otsib õnne
Tsirkusest on abi ka niisugustes kohtades, kus esineb rahvusvahelist vaenu. Kui paned tsirkusetelgi püsti, on lapsed ja noored esimesena vaatamas ja harjutamas ning tsirkuses pole vahet, mis rahvusest keegi on. Kui täiskasvanud näevad, et nende lapsed koostööd teevad, on juba astutud üks samm konflikti lahendamise suunas.
“Ma ei ütle, et tsirkus oleks kunagi lõpetanud ühtki sõda, aga päris paljud inimesed on tsirkusest leidnud uue lootuse,” ütles Helena
Ehrenbusch.
On olemas ka organisatsioon Piirideta Klounid, kes käivad näiteks tsunamipiirkondades, põgenikelaagrites, kus inimestele pakutakse kõike eluks vajalikku, kuid keegi ei too neile rõõmu ja naeru. Just selle – teha õnnetuse üleelanud inimestele natuke nalja, et olukord paistaks nende inimeste jaoks pisutki helgem – on enda hooleks võtnud Piirideta Klounid.
“Õnne faktor on tähtis – kogu inimkond otsib ju
õnne ja armastust ning tsirkus on võimalus luua seda olukordades, kus seda loomulikult ei teki,” lisas Helena
Ehrenbusch, kes avastas tsirkuse sotsiaalsed ja teraapilised võimalused 12 aastat tagasi.
