Meie jõululood

erakogu

erakogu

Ennu jõululugu

Jõulud kuuluvad minu elu juurde. Minu lapsepõlvekodus peeti iga aasta jõule, kuigi aeg oli selline, et peeti näärisid. Näärid olid teistsugune asi, see ei kuulunud meile.
Siis peeti koolis pidusid ja tööl käisid näärivanad, aga ma ei mäleta, et lapsepõlves oleks kingipakke tehtud. Siiski meenub, et ükskord käis isa töö juures näärivana ja sain kommipaki. Kooliajal tegime suuremates klassides loosipakke.
Jõulud nägid välja nii, et isa tõi kuuse. Me ei käinud kuigi palju koos kuuske toomas, võibolla ühel aastal, kui ma juba suurem olin. Siis läksime maja tagant metsa. Kuuse tõime tuppa päev-paar enne jõule.
Meie peres päkapikke ei käinud. Ma isegi ei teadnud, et need peaksid käima. Ka koolis ei rääkinud me sellest teiste lastega. Seda, et päkapikud võiksid lastel käia, sain teada alles siis, kui abiellusin ja oma lapsed hakkasid küsima, kas meile päkapikud ka tulevad. Elasime sel ajal Tallinnas ja ju siis lasteaias räägiti.
Meil ei käinud ka jõuluvana. Kingid toodi kuidagi kohale. Ma mäletan, et ühel hetkel need tekkisid riidekapi põhja ja ma käisin neid seal inspekteerimas. Väga huvitav oli mõelda, mis seal sees on, sest need olid juba pakitud. Jõuluõhtul pandi pakid kuuse alla.
Jõululaupäev oli tavaliselt töö- ja koolipäev. Õhtul läksime perega kirikusse. Kuigi minu isa oli pastor Palade koguduses, seonduvad mulle jõulud rohkem Kärdla palvemajaga. Ilmselt sellepärast, et seal toimusid lastetunnid ja ühtlasi ka laste jõuluteenistus. Kärdla palvemaja oli Käina maantee ääres, kus nüüd on Morelli matusebüroo. Praegune Kärdla palvemaja oli siis puidutöökoda, palvemajana avati see taas 2007.
Palvemajas oli suur kuusk ja kuuse peal päris küünlad. Kuuse juures istusid tavaliselt vanemad mehed, kes valvasid, et midagi põlema ei läheks. Neil olid käes pikad pulgad, mille abil nad süütasid ülemisi küünlaid. Kui vaja, said küünla­leegi ka ära kustutada.
Pärast kirikut tulime koju. Jõulutoiduks oli tanguvorst. Meie peres verivorsti ei söödud. Tavaliselt saime tanguvorsti mujalt. Mäletan ainult ühte korda, kui vanaisa Karla tegi tanguvorsti kodus. Tangu­puder pekiga keedeti ette valmis, kuskilt oli saadud soolikaid. Vanaisa ajas putru sinna sisse, aga ta oli juba vana ja puder ei tahtnud soolikasse minna. Ka ei näinud ta eriti ja siis olid kõik kohad toitu täis.
Jõululaual oli kindlasti kala ja üsna palju. Siig oli põhiline. Seda soolasime sisse, kui rohkem käes oli. Samas ma ei mäleta, et söömisega oleks kaasnenud mingit pidulikkust või et laud oleks olnud pidulikult kaetud. Võib-olla ei olnud see laste jaoks nii oluline.
Rohkem on meeles see, et meil oli kuusk ja me laulsime hästi palju. Tol ajal ei olnud õigeid jõululaulikuid. Laulikus “Talle Kiituseks” olid jõulu­laulud lauliku peale laiali, seda oli ka peres vähe, kas üks või kaks. Kärdla palvemajas olid käsitsi tehtud jõululaulikud. Neid sai teinekord laenata. Neid laule me siis laulsime ja isa saatis kitarril. Hiljem, kui ma käisin juba muusikakoolis, mängisin jõulukuusele trompetit – see oli pidulik. Jõulude aeg oli meil alati maja rahvast täis, sest sugulased tulid külla. Ka koer lasti teinekord tuppa ja ükskord ajas koer kuuse ümber.
Juhtum palvemajas
Jõulude aeg oli palvemaja umbselt rahvast täis. See oli väike, istekohti oli napp 70, aga vahekäik oli täis ja inimesed seisid püsti. See oli 1970ndate teises pooles ja inimesed tulid pärast tööd palvemajja vaatamata sellele, et nõukogude võim korraldas just jõululaupäevaks mingeid suuri üritusi, et keegi jõule ei peaks. Linna jõulukuusk pandi teinekord küll enne jõule üles, kuid tulesid peale ei pandud. Korraldati hoopis orienteerumis­mänge või kontserte vms. Meil oli palvemajas bänd, mida tegime meie, noored ise. Meil oli elektriviiul, kitarr, basskitarr ja trummid ning tahtsime esitada osi
Händeli “Messiast”. Kutsusime ka oma klassikaaslased kuulama. Paljud tulidki. Pingid olid noori täis. Ühel hetkel astusid uksest sisse kooli õppealajuhataja ja partei­komitee esimees. Paaril noorel ei pidanud närvid vastu ja nad põgenesid uksest välja, otse sülle kooli direktorile, kes oli ukse taga. Õppealajuhataja ja parteikomitee esimees istusid siis natuke aega sees. Üks tädi andis neile lauluraamatu ka, et kui juba tulite, siis laulge kaasa. Ja siis nad lahkusid. Hiljem oli suur möll, kõik bändi­liikmed kutsuti direktori juurde välja. Direktor ei öelnud ühtegi sõna, erinevalt teistest. Lugu lõppes sellega, et saime minimaalse, formaal­se märkuse. Hiljem käidi partei poolt veel mitmeid kordi palvemajas kontrollimas. Nii palju au peab koolile andma, et kellegi iseloomustust kihva ei keeratud. Eks info levis sinna, kus ta levis. Järgmisel kevadel hakkasid meil koolis käima ateismi lektorid ja toimusid poliitpäevad. Mõni aasta hiljem, kui olin ülikooli esimesel kursusel ja meil oli teadusliku ateismi kursus, ütles õppejõud Kuulo Vimmsaare mulle semestri lõpus, et teate, Veevo, ma oleks teiega rääkida tahtnud…
Oleviste kirikus
1982 Tallinnasse tulles hakkasin kaasa töötama Oleviste kirikus. Terve meie suguvõsa käis selles kirikus. Hakkasin laulma Effataa kooris ja olin helitehnik. Samal ajal õppisin TPIs. Ühel aastal oli mul jõulu­laupäeval kuus arvestust – terve matrikkel oli täis.
Olevistes aga oli jõulu­laupäeval kaks teenistust. Üks kell 18 ja teine kell 20. Esimesel laulis ühendkoor, sh ka mina, kooripealsel, ja teisel teenistusel altari ees. See tähendas, et pidime ühest kiriku otsast teise saama, aga kuna kirik oli puupüsti täis, polnud see kiriku sees võimalik. Nii võeti lauljate jaoks kasutusele kiriku salajane uks, mis oli altari taga.
Helimeestel oli süsteem, et osad neist olid kirikupingis, kus oli helipult jms, ja üks oli siis lava peal. Tema pidi vajadusel juhtmeid vahetama, kui miski katki läks. Omavahel suheldi nn lastetelefonidega, mobiiltelefone siis polnud. Eelmisel õhtul tehti mitmeid proove ja heli kontrolliti mitu korda üle. Hiljem lisati ka kolmas teenistus kella 16ks. Kõik jumalateenistused olid rahvast täis, seisti ka vahekäikudes.
Kella löödi Olevistes kaks korda aastas: jõulude ja ülestõusmispühade ajal. Kiriku torn oli tol ajal suletud, sinna niisama üles minna ei saanud, nagu nüüd saab. Torn oli valve all. Kõrval oli KGB maja ja kirikutornis oli nende tehnika, mingid sideseadmed: antennid ja raadiosaatjad. Üles sai ainult erijuhtumil. Pagari tänavalt võeti luba, et saada torn valve alt ära, et saaks torni minna. Oleviste kiriku kolm kella on võrreldes teiste kirikute kelladega teistpidi. Mitte ei tõmmata liikuma kella tila, vaid kellad on kiige peal ja pannakse kiikuma. Suured kellad kaaluvad mitu tonni ja ühe kella liikumapanemiseks oli vaja mitut meest. Mehed naersid, et kui seda peaks iga pühapäev tegema, saaks varsti kokku panna Oleviste maadlus­võistkonna. Helimeeste jõulud läksid väga pikaks. Pärast kolme teenistust tuli kõik tehnika kokku panna ja ära koristada, sest järgmisel päeval toimus tavapärane teenistus ja kõik pidi korras olema. Tihti oligi nii, et jõudsin koju peale kella 22, polnud kuuske ega midagi. Hiiumaale sain alles peale jõule. Üks asi oli see, et kool toimus ka jõulude ajal, teine asi see, et mul olid kohustused koorilaulu ja helitehnika näol.
Aastatel 1983–1984 olin sõja­väes, seal sattusin esimesel aastal jõulude aeg karauuli. Alguses olin väga pettunud, aga siis sain aru, et ongi hea olla omaette ja mõelda omi mõtteid. Järgmisel aastal küsisin juba ise, kas ma valvesse saaksin.

Annely jõululugu

Minu taust on teistsugune. Kasvasin üles Tallinnas, enne kooli elasin Kalamajas, hiljem saime korteri Õismäele üheksa-
korruselisse paneelmajja, kus kõik elasid kui üks sõbralik pere. Naabrite mured ja rõõmud käisid koju kätte, sest maja kostis üsna hästi läbi.
Kalamajas käisid meil päkapikud. Kuna meie korter asus keldrikorrusel, oli päkapikkudel vähe ronimist. Minu jaoks oli väga põnev iga hommik minna piiluma, mida päkapikk sussi sisse tõi. Tegelikult pole ma kindel, et see oli suss. See võis ka vanaema kootud kinnas olla. Eriti rõõmus olin ma lehekeseküpsise üle, sest see oli imehea. See oli piisavalt suur ja jäme, et seda kaua tükikaupa süüa ning siis uut ootama jääda. Sest ega tollal palju võimalusi erinevateks maiustusteks polnud. Vahel tõi päkapikk ka raha. Siis sai ise poodi minna, sest päka­pikul oli ilmselgelt olnud kiire. Minu lapsepõlvekodus kirikus ei käidud, vanast kodust ma pidulikkust ei mäletagi.
Kui kolisime Õismäele, oli rohkem ruumi ja kõik kuidagi teistmoodi. Ema tõi iga aasta jõuludeks tuppa kas väikese kuusekese või kuuseoksad. Meil oli elutoa nurgas ümmargune laud ja kuuseke pandi selle peale. Ma ei tea, kust ta selle välja võlus, sest kuused tulid kaupluste juures müüki alles pärast jõule ja kuna autosid polnud, siis ei saanud seda ka maalt tuua.
Jõulud pidulik sündmus
Jõulud olid minu peres pidulik sündmus. Meil oli laud kaetud ja ikka midagi maitsvat laual. Pidulikum oli tegelikult küll vana-aasta õhtu, aga jõulude aeg saime kinke. Need jõudsid ka varem elutoa kappi. Minul sellist uudishimu polnud, nagu Enn kirjutab, et käis kingitusi riidekapis inspekteerimas, aga seda tegi minu õde, kel on Ennuga sama sünniaasta. Võibolla sõltus see siis aastakäigust. Aga ma mäletan, et ükskord siiski avastasin kapist lehmakommid, mis ilmselt pidid minema jõululauale või päkapikusussi sisse. Muide, ka neidki polnud saada! Aga need olid imehead! Käisin mitu korda komme vaatamas ja ühtlasi ka maitsmas, kuni ühel päeval ma ehmusin, et neid oli nähtavalt vähemaks jäänud!
Meil oli väike valge krants Täpi ja ühel jõuluõhtul tõi minu isa kingituse ka koerale. Täpi oli väga elevil, ju sai temagi aru, et midagi suurt on sündimas. Tema kingitus oli pakitud ajalehepaberi sisse. Tasapisi hakkas paki seest välja kooruma sisu, milleks olid rupskid. Aga ühtlasi ka ühe riigiisa portree, kes koera kurja pilguga oma paksude mustade kulmude alt vaatas. Selle peale Täpi ehmatas ja oksendas välja kogu jõulu­toidu. Aasta oli u 1980.
Sõpradega kirikusse
Teismeliseeas oli Tallinna noortel kombeks kesklinnas koguneda. Jõululaupäeval saadi peale kooli kokku ja mindi kirikusse. Nii käisin ka mina sõbrannadega kirikus, kuigi mul polnud kiriklikku tausta. Alustasime Jaani kirikust, siis läksime Püha Vaimu kirikusse, siis Olevistesse. Võibolla ajendas meid minema jõulutunne, mida ju tänagi kogeda tahetakse. Igatahes oli minu sees küll ootusärevus, et nüüd juhtub midagi põnevat, midagi eriskummalist, midagi ennekuulmatut! Väga uhke oli käia mööda lumist Tallinna vanalinna, tuttavatega juhuslikult kohtuda ja juttu ajada, kiirustada kuskile kiriku­teenistusele. See kõik kuulus jõulude juurde. Aastast aastasse. Kuna me olime noored ja rumalad, siis ega me kirikus sõnumit eriti ei kuulanud. Muidugi ma teadsin, et me tähistame Jeesuse sünnipäeva, kes on Jumala Poeg ja et tema lunastustöö puudutab iga inimest, kui inimene selleks endale võimaluse annab, aga sel hetkel see ei puudutanud mind isiklikult. Sel hetkel oli oluline see tunne. Mingi emotsioon, mida sai ainult kirikust. Jaani kirikus ja Püha Vaimu kirikus me piirdusime ruumi tagaosaga, kuid Oleviste kirikus trügisime nii ette kui võimalik. See oli väga raske, sest rahvast oli meeletult ja kirikus peab ju korralikult käituma. Keegi ei tahtnud, et temast mööda trügitakse ja vaatevälja varjatakse.
Mingi aeg hiljem, kui ise juba kirikus käisin ja jõulude ajal lava peal kooriga laulsin, nägin seda pilti teiselt poolt. Inimestel oli nälg Jumala järele, neil oli nälg ilusa muusika järele, neil oli nälg jõulude järele.
Otsime Armastust
Olen mõelnud, mis see müstiline jõulutunne on, millest ikka veel räägitakse. Ja olen aru saanud, et see on Armastus. Inimesed tahavad olla armastatud, nad tahavad leida kedagi, kes neid armastaks. Tingimusteta. Just sellisena nagu nad on. Nad tahavad olla vastuvõetud. Leida ja kogeda midagi sellist, mis argipäevas vajaka jääb. Sellist armastust me teises inimeses ei leia, jäämegi seda otsima. Nagu jaaniööl sõnajalaõit. Ja siin tulebki mängu kirik, kus räägitakse täpselt, kuidas leida sellist Armastust, mis kunagi ei kustu – Jõululast.
Hiljuti ütles üks mu tuttav, et temal pole mingit jõulutunnet ja perega ei tee nad kingitusi juba kümmekond aastat. Väga kurb. Sest kingituste tegemine on üks armastuse avaldusi.
Mõtlesin ka selle peale, et ka minul pole juba palju aastaid jõulutunnet, sest alates 1986. aasta algusest on mul see tunne aastaringselt. Ma ei vaja veel mingit ekstra tunnet jõulude ajal. Kirik kuulub meie pere jõulude juurde, päkapikud on ka käinud, sellel aastal näeme võibolla isegi jõuluvana. Pere tuleb kokku. Põhjust rõõmustada on palju, aga kõik see püsib koos ikkagi Jõululapses, tema elu sisus ja tähenduses inimeste jaoks.
ANNELY VEEVO