Alustuseks parafraasin Andres Üksiku luulevihikut, mis ilmus tema juubeliks: “Oh imede saar, mu Hiiumaa, oled hiidlaste sünnisaar. Ka minu.
Olen aastakümneid su pinnal kõndinud. Mu kodu ootab mind siin, mu lapsed on sündinud siin. Oh imede saar, su tähesära on alles veel ja puhtad on veel su mereveed, alles veel kalad vees ja järele jäänud su keel.”
Olin Agapäe agarate seltsingust palju kuulnud, kuid mitte kunagi osalenud seltsingu tegemistes ja ettevõtmistes. Ma nimelt ei osale Emmaste päevatoa tegemistes ja seega olen irdunud igasugusest seltsielust. Aga minusugusel vahel ka veab. Tänu Andres Üksiku 70. juubelisünnipäevale sattusin Agapäe agarate külaliseks. Andres, kes on seltsingu aktiivne liige, kutsus mind oma juubelisünnipäevale Katrini baari. Ja muidugi oli kohal Agapäe agarate seltsing täies koosseisus. Nii on see neil kombeks. Lisandusime meie, kes me ei ole seltsingu liikmed: Aile, Viive, Helve, Kaljo, mina ja Piisa.
Üllatas seltsingu vaimsus ja tegutsemisrõõm, ka liikmete hoolivus üksteise suhtes – hädas kaaslast ei jäeta mitte kunagi üksi. Alati on olnud abiline või abilised ja leitud võimalus sõbra lohutamiseks, toetamiseks, külastamiseks. Mõtlen ajas tagasi, mil seltsingus tegutses veel Heino Sakla, abivalmiduse ja elurõõmu kehastus. Kui juhtus paratamatus ja Heino vajas abi, ruttas talle appi seltsinguline Liivi ja sai isegi hüüdnime – ema Teresa. Liivi abistas Heinot tema kodus seni, kuni vaja.
Seltsingu vaimsusele aitab kaasa iga liige oma särava rõõmsameelsusega ja kauni olemisega. Minu mälukettad võtavad aega tagasi: need väärikad mehed siin elustuvad minu mälus kunagiste vallatute koolipoistena kas kooli lõpupeol või koolitunnis. Lauas istuvad särasilmsed tegusad memmed on minu aju kõvakettal noored emad. Meenuvad nende laste tehtud vallatused. Ka juubilarist on saanud minu mälus kunagine koolipoiss. Poiss, kes oli tollase Emmaste kooli internaadi majandusküsimuste lahendamisel direktori parem käsi. Ta oskas hobustega ringi käia ja toidumoon toodi Emmaste poest alati kas saani või vankriga.
Pensionieas saab see poiss Andres hakkama imeilusa teoga. Ta viib oma austatud direktori ja tema abikaasa Hiiumaa põhjaossa ekskursioonile: Mihkli talumuuseum, Tahkuna majakas, Kõpu ja Ristna ots, Puski kirik, Vanajõe org. Ja siis viib Andres direktori oma koju, kus tema proua Erika ootab sooja söögiga. Sel ekskursioonil olin ka mina. Niisugust hoolivust oma õpetaja suhtes olin kogenud vaid Haapsalu pedagoogilise kooli kokkutulekul, kus Ülo Vooglaid oma poistega hoolitses eaka õpetaja Rolf Rünga eest.
Ja siis loeb Andrese tütar Maret isa luulevalimikust “Oh imede Hiiumaa” ette luuletuse: “Ma armastan mere müha./ Ja looklevalt laiuvat vett./ Käed laiali, rannale jooksen,/ Kus lainetest uhutud kivide/ Külv.” Maret haarab akordioni, tema abikaasa Lembit trompeti ja ainulaadses esituses kõlavad “Läänemere lained”, millega ühinevad lauasistujate hääled. Helide lõppedes ei saa ma kiidusõnu oma suus hoida, kiidan raske vankri vedajat Matit seltsingu vaimsuse eest. Muidugi ei jäta ma märkimata, et olen õnnelik, et mul õnnestus nende koosviibimisel osaleda. Vastuseks sain: “Uks on avatud, võid alati tulla.”
“Tänan, Mati, ära pahanda, kui kasutan Su lahket kutset, aga ma olen harv külaline,” vastan.
Selgituseks: oma isa luulevalimiku seadis trükivalmis ta tütar Maret koos abikaasa Lembitu ja oma onu Imant Kuimetiga. Valiku esmaesitlus toimus isa juubelisünnipäeval. Andres on oma koduküla – Külaküla – luuletaja. Ta on palju kirjutanud oma lähematele sõpradele, kodust, kodukülast. See and on lihtsalt tema sees.
Soovin Matile, seltsingu vedajale ja tema veetava seltsingu liikmetele ikka vaimuerksust ja teadasaamise rõõmu.
Tänuga,
Sende koos kaaslastega.
