Erakogu “Leidsin väga hea öömaja!” hõikas naine arvuti tagant ning just siis käis mu telefonis vaikne kõll.
“Kohe vaatame,” hüüdsin vastu. “Üks meil tuli.”
“Kas Liidia-tädi käib endiselt meres ujumas?” küsis abikaasa samal ajal, kui ma Harda Roosnalt saabunud sõnumit lugesin. Sõnumit, mis teatas, et Liidiat ei ole enam …
Suveplaanidesse muutusi ei tule. Nüüd kohe eriti mitte. Ikka läheme Liidiale külla. Ainult et sedapuhku mitte Vahtrepale, vaid suvisesse rahuaeda. Et taaskord tolle äraütlemata kauni inimhingega kohtuda. Ja polegi niivõrd määrav, et Liidia nüüd hoopiski taevaingleid rõõmustab – Liidia jääb ikka meie Liidiaks – ükskõik, mis kujul või kus ta parasjagu viibib. Küll ta tuleb ka ühel või teisel moel meile tere ütlema. Kindlasti tuleb. Enam kui 100 aastat maalasi sellisel määral rõõmustanud inimene juba omi naljalt ei jäta. Ikka hoiab oma kaitsvat kätt meie kohal ning vaatab, et kõik sujuks ja klapiks. Ja et elurõõm meid mingil juhul ei hülgaks.
Kummaline, aga Liidia surm teeb korraga nii kurvaks kui ka õnnelikuks. Kurvaks, et me enam iialgi tema häält ei kuule, tema päikeselist naeratust ei näe, aga … õnnelikuks seetõttu, et paljudel meist on olnud suur au nii näha kui kuulda. Ja isiklikult tunda. Seda imelist ja unustamatut Liidiat.
Head teed!
RISTO LAUR
