Jälgi meid
Tüür bänner

VARESE LOOD

Leenurga künnapuud

See septembrikuu viimane hommik oli paksu, võrdlemisi sooja uttu mähkunud. Metsa vahel ei saanud sest nii väga arugi, ent lagedal kadus nähtavus juba mõne sülla kaugusel tühjuseks.
Just sellel hommikul olin tulnud Leenurga künnapuid kaema. Seal Hellamaal nad kasvavad. Seejuures Eesti jämedaim, mõõdetud küll altpoolt 1,3 meetrit; igatahes ümber­mõõduga 5 meetri kanti.
Esmalt ilmus udust tumehallide rahnude raunal harusid ringutav künnapuu. Võra juba üsna hõre, siiski veel õhuliselt täis tikitud kollaseid lehti.
Karjamaa taga tabas silm udust esile ujuvat metsapiiri. Hõrelehes kaskedega, haruldaselt kollases lehestikus saar­tega, haljaste sangleppade ja sarapuudega ning paar kullendavat künnapuuvõra. Mõne päeva eest Õunakul käies jäid ette üha punase­kirjalises rüüs uhkeldavad künnapuud. Pigem on künna­puudel siiski tavalisem sügisene lehtede koltumine kui puna. Nagu siin Leenurgalgi.
Angervaksaline väludega puistu meenutab seal klassikalist puisniitu ehkki küll niitmata on see. Ja näed, kolm künnapuud. Kas kunagi siin neid mitte neli ei kasvanud? Üks neist see kõige-kõigem… Kas ma mäletan valesti? Ega ometi saa muutused nõnda suured olla? Too “ürg­künnapuu” oli justkui ju alt õige pahklik, hästi sammaldunud? Aga vahest on inimese mälu paljude aastate järel tõesti petlik?
Suuremat ma seal juurdlema ei hakanud, sest seegi suur puu siin oli igati esinduslik. Maapinnalt oma viiejalase läbimõõduga, üleval paljudeks harudeks jagunev, laia ilusa krooniga sihvakas põlispuu. Üritasin ses udutamises teda siit ja sealt paremini fotole püüda.
Kõik krabises ümberringi otsekui sajaks vihma. Tegelikult olid need võrade lehtedele kondenseeruvad udupiisad. Nii väga meenusid Kanaari saarte kõrgel mägedes asuvad pilvemetsad, mis suure osa oma niiskusest nõnda kätte saavadki. Kauguses kruuksusid kured, kostus hanede hääli. Nii lummuslik oli siin praegu. Selle suure künnapuu all, udupiiskade krabinas, muust maailmast piimja udulooriga eraldatult. Ma ei mõelnud õieti millelegi, lasin end olevikul lihtsalt kanda…
Tegelikult oleks pidanud ikka natuke rohkem mõtlema! Et miks ikkagi siin nelja asemel kolm künnapuud on ja miks see suur puu aastate jooksul tundmatuseni muutunud on? Lahkudes hakkas udu hajuma ja päike puuris oma kuma järjest tugevamini ligi. Ka lummus andis järele.
Hiljem leidsin üles enda klõpsatud foto sellest Leenurga samblasest põlis­künnapuust. Muidugi, ma polnud nüüd üldse temani jõudnudki! Kuis ma ikka säärane kanapea olla sain?? Nojah, võin ju vabanduseks tuua selle va udu. Ja tiheda sarapikulehestiku. Aastate eest käisin seal raagus ajal ja nii paistis too rekordpuu juba eemalt kätte.
Aga tegelikult pole sellel üliväga tähtsust. Tänu sellele sain lähemalt tuttavaks selle teise suure künnapuuga, kes varasemal paaril käigul ikka samuse müstilise “ürgkünnapuu” varju kippus jääma. Eks tule millalgi siiski uuesti sinna tagasi minna…

 

Veel lugemist: