Ameerika mets Kuusnõmme poolsaarel Saaremaa läänerannikul on mu jaoks üks õige nostalgiat tekitav paik. Just see oli mu peamiseks ajendiks elu esmakordsele Saaremaal käigule. Oli suvi 1996, nüüdseks tervelt veerand sajandit tagasi.
Toona sai hääletades tehtud ring peagu ümber Eesti, ööbitud suvaliselt heinakuhjades või kus muidu juhtus. Ning siis enne Hiiumaale naasmist sai ka Saaremaalt läbi põigatud. Hääletamine Saaremaal oli omaette seiklus, aga jäägu see siinkohal pealegi. Igatahes hilisõhtul ma jõudsin Kihelkonda ja magasin kortermaja trepi all. Varahommikul asusin jalgsi Kuusnõmme sammuma.
Ameerika mets avaldas mulle mõistagi muljet, eeskätt just hiigelelupuud. Urgitsesin viis seemikut kaasa, unustades noa maha. Küllap on seal kõdus tänini alles…
Nüüdseks on üks elupuu koduaias päris uhkeks sirgunud, ent neid kõiki kimbutab mingi võrsete ja latvade kuivamise tõbi. Nagu muuseas ka toda võimsat Kärdlas Vabaduse tänaval kõrguvat hiidelupuud.
Juba esimesel Kuusnõmme käigul nägin elupuude palgivirnakesi seal metsas. Ning järgmisel korral, jaanuaris 2006, oli paik veelgi lagedam. Eks karmid tuuled seal looalal tee oma laastamistööd. Vilets pinnas, muide, oli ka põhjuseks, miks 1960ndate algul siia Tallinna botaanikaaia katsepunkti ei rajatud, asutati hoopis Viidumäele.
Nüüd, viisteist aastat hiljem, oktoobri lõpul, jõudsin Ameerika metsa kolmandat korda. Imestasin taas, kui kidur loodus sel poolsaarel ikka on. Ning siis äkitselt natukese viljakam seljandik päris korraliku varjuka puistuga kui ilmutus. Kusjuures vahepeal pole enam tormid laastamistööd teinudki. Üldse paistis kõik õige lopsakas. Eeskätt veel sügiskollendavad sarapuud ja mitmed suurelehised pärnad. Viimased on siia algselt inimese poolt istutatud ja annavad nüüd isekülvi. Nii nagu ka rühm valgepööke. Valgepööke mäletan pigem kidurate põõsjate puudena, nüüdseks aga päris jõudsalt teised üles sirgunud. Üks valgepöögitaim on otse teepervele külvunud. Nii et üldsegi mitte nii väga Ameerika mets. Sest ka need nulud ju hoopis euroopa nulud või kuis?
Esmakordselt avastasin enda jaoks siin robiiniad, kes pärinevad USA Apalatši mäestikust. Neli-viis tüve, üsna kõhetud. Üldises metsa lopsakuses ei suuda nad võimu enda kätte võtta. Robiiniast on Kesk-Euroopas saanud paras umbrohupuu. Ka meil võib heades tingimustes võsastuma kippuda, ehkki sääraseid juhtumeid on küllap väga vähe. Veel.
Ka läänetsuugat polnud ma varem tähele pannud. Talle on nüüd aed ümber ehitatud. Puupõõsas on alla kahemeetrine. Raske uskuda, aga väidetavalt pärineb see 1930ndate aastate istutustest. See näitab, kui karm on ikka Kuusnõmme. Küllap jääb põhiliselt puudu suvisest niiskusest, mida see USA ja Kanada sajuse lääneranniku liik eluliselt vajab. Muidu on suured läänetsuugad ühed väga ilusad puud, meenutades eemalt suisa seedrit. Kusjuures väga hästi suudavad kasvada isegi Soomes Mustilas.
Ameerika metsa südameks on elupuude, ebatsuugade ja nulgude kogum. Paraku pole rasked olud lasknud neil just mitte ülemäära hiiglaslikuks saada. Tüsedaim on üks nulg, tüve läbimõõt kahe jala kanti. Noori nuge on ka eemale külvunud.
Suuremate ebatsuugade tüveläbimõõt venitab heal juhul pooleteise jalani. Harilikest elupuudest ei maksa üldse rääkidagi, see liik ongi oma loomult väheldasekasvulisem.
Ning siis lõppu maiuspalana hiigelelupuud. Nemad on selle metsa kõige erilisem ja väärtuslikum osa. Ja ilusaim ka. Tükati tiheda kogumina koonusjaid ribakoorelisi tüvesid. Hetkel vihmamärjalt tumedad, muidu tulnuks esile nende punakas värvus. Ja rippvõrselised võrad peakohal katusevõlve loomas. Kõige jämedam tüvi venitas jalamil kaks jalga ära, teised kõhetumad.
Jah, muidugi, siinne pole nii suurejooneline kui tunamullu Ahvenamaal nähtud Godby hiigelelupuumets. Sealne puistu pääses tänu kaitsvale asukohale graniitkaljumäe orus, sellal kui kõrvalt orkaan enamuse võõrokaspuude kultuure maha paiskas. Kõik need sammasjalt üles sööstvad tüved kui katedraal, aina uued elupuud külvunud naaberaladele, lausa kaljukuplile. Maastikuliselt kui killuke nende kodumaalt Kordiljeeride nõlvult.
Kuusnõmmel pole asukoha poolest midagi nii uhket vastu panna. Ent siingi on hiidelupuud usinalt järelkasvu andnud, päris ilusaid nooremaid puid kõrval muidu kodumaiste liikidega metsas. Nii et igatahes see Eesti ainus hiigelelupuu metsa kild elab ja uueneb jätkuvalt. Tore, et meil selline ikka olemas on.
