Just nii oli saadetud kutsel seda marjamaigulist perekonnanime käänatud – hiiu keeli sooster-soostrit, eesti keeli siis sõstar-sõstrat.
Raamatukogu direktor Leelo Sarapuu kutsus Ülo elu ja tegemisi meenutama tema poolõe Tiiu Relve (Vahtras) ja poolvenna Ants Vahtrase.
Alustuseks märkis Tiiu Relve ära huvitava kokkusattumuse – 8. oktoober on nii Ülo ema Veera Soostri kui nende ema Linda Vahtrase sünnipäev.
Ants Vahtras oli kaasa võtnud oma kaksikõe Eha Vahtrase koostatud mapp-näituse, mis pühendatud isale Johannes Soostrile, kes oli suurepärane pillimeister ja muusik ning tuntud kultuuritegelane. Veel oli Antsul kaasas Ülo madrusesärk ja kiri Moskvast, mille Tiiu ette luges.
Leelo Sarapuu. | Harda Roosna
Boheemlane ja vigurvänt
Ants, kes on Ülost 29 aastat noorem, sai temaga elu jooksul kokku vaid kaks korda. Esimest korda aastal 1969, kui Tallinnas peeti juubelilaulupidu.
„Siis ta tuli Moskvast Tallinnasse ja seal ta tegi sellise triki, et terve selle rongkäigu Võidu väljakult kuni Lauluväljakuni käis ta paljajalu, kingad peos,“ meenutas Ants Vahtras. „Ta oli omamoodi boheemlane, paras vigurvänt ja tegi selliseid asju.“
Sellest kohtumisest on Antsul meeles, mida Ülo ütles laulupeo kohta. Esiteks, et laulupeotule torni oleks võinud ehitada nii, et see oleks ülalt kitsamaks läinud – oleks jätnud sihvakama ja suursugusema mulje, praegune on niisugune tönts. Teiseks häiris teda, et kui laulu ja esinejat teadustatakse, ütleb üks inimene seda valjuhääldisse ja terve Lasnamägi kajab sellest. Ja kui 15 000 lauljat laulma hakkavad, tuleb kõrvu teritada, et laulu sõnadest aru saada – üks inimene räägib valjemini kui 15 000 laulda jaksavad!
Johannes soosteri album. | Harda Roosna
Antsu teine kohtumine Üloga oli aasta hiljem, 1970. aastal, kui nende isal Johannesel oli juubel. Isa sai 3. jaanuaril 70-aastaseks ja Tärkma külas peeti suurt sünnipäevapidu, kuhu tuli ka Ülo.
„Rahvast oli palju ja viina oli ka palju, tekkis ütlemisi ja konflikte nagu purjus inimestel ikka,“ meenutas Ants. „Mäletan, et üks sünnipäevakülaline meenutas Ülole miskipärast mingit vangilaagri tegelast ja ta sai kurjaks, nii et tema rahustamisega oli tükk tegemist.“
Banaanid lesta vastu
Ants meenutas ka Ülo ja isa „kaubavahetust“. Johannes saatis suure kastiga Moskvasse kuivatatud lesta, Ülo saatis Hiiumaale vastu ananasse, banaane, apelsine ja komme.
„Ma mäletan seda paki lahti tegemise ootust,“ rääkis Ants. Paki avas tavaliselt isa ja kuidagi, kasvõi edasi-tagasi suusatades, tuli siis aega kulutada, et paki avamise hetk rutem kätte jõuaks.
Venna meenutusi kuulates taipas õde Tiiu, et õhukese tallaga sussid, mida ta Emmaste koolis sportvõimlemise tundides kandis, olid ilmselt samuti Ülo saadetud: „Lesta vastu ma need sain!“
Reklaam. Lugemise jätkamiseks palun liigu edasi.
Mälupildid koduseinal
Esimest kohtumist suure vennaga Tiiu ei mäleta, aga pilt, mille Ülo õest siis joonistas, rippus palju aastaid kodus seinal. „Minu pilt oli joonistatud punase rasvakriidiga, isa pilt musta rasvakriidiga,“ on tal meeles. „Tollal ta joonistas üsna ilusasti – nii nagu rahvas arvab, et on ilusasti joonistatud.“
Ühe nii-öelda ilusasti joonistatud kadaka pildi viis ema Linda, kes tegi näitemängu Emmaste rahvamajas, dekoratsiooniks ja lõpuks see kadus kuhugi. „Kui näeksin seda pilti, tunneksin ära,“ ütles Tiiu, et kaua seinal rippunud pildid on mällu jäänud.
Kadakas oli reljeefne, tehtud mingist massist ja selle koostise oli Ülo üles kirjutanud märkidega, mida keegi teine lugeda ei osanud – see oli tema saladus.
Kui Ülo 1970. aastal isa sünnipäevale tuli, oli tal kaasas teistsugune pilt, kadakas helesinisel taustal. Kadakas oli reljeefne, tehtud mingist massist ja selle koostise oli Ülo üles kirjutanud märkidega, mida keegi teine lugeda ei osanud – see oli tema saladus. Tiiu mäletab, et see pilt oli nende kodu niinimetatud külmas toas seina peal. Isa lubas tal selle endale võtta ja see pilt on Tiiul alles.
Sünnipäevadeks, näärideks ja muudeks tähtpäevadeks saatis Ülo enda joonistatud õnnitluskaarte. Tiiu mäletab, et lapsena need talle ei meeldinud. Ka Ülo illustratsioonidega Lutsu „Kevade“ oli algul võõrastav, aga nüüd tema meelest see ainuõige ja kõige parem.
Kohvritäie Ülo joonistusi-visandeid tõi isa Johannes ära Ühtrist, kui Pendi talu tühjaks jäi. Osa töödest on annetatud Hiiumaa muuseumile.
Juura kui enesetapp
Teist korda kohtus Tiiu Üloga 1956. aastal. „Olid viimased augustikuu päevad ja äkki tuleb mingisugune väga kummaline mees ja ütleb, et tahab juua saada,“ meenutas Tiiu oma esimest koolisügist. „Mina läksin ruttu pesuköögist kopsikut tooma, aga kui tagasi tulin, oli ta seal kaevu juures ja jõi ämbri äärest.“ See tundus lapsele kummaline, et kes siis ämbri äärest joob. Siis ütles mees, et tahab isaga kokku saada. Isa Johannes ehitas mereäärsel karjamaal majakest, kus lapsed saaks vihmavarjus olla. Sinna oli mitu kilomeetrit minna ja nii nad siis koos kõndisid – õde ja Siberist tagasi tulnud vend, keda õde ei tundnud.
Nimeka tõlkijana tuntud Tiiu Relve tunnistas, et Ülol oli suur roll ka tema elukutsevalikul. Külaskäigul Moskvasse nägi ta Ülo ämma ja äia, Lidia Serhi ema ja isa. Mõlemad olid ekstra viisakad ja kenad ning ämm soovitas Tiiul õppida näitlejaks.
Nõukogude Liidus juurat õppida on enesetapp, otsi midagi inimväärsemat.
Korra ööbis Tiiu Moskvas olles Ülo ateljees, ja see oli tema sõnul päris õudne: „Mingit öörahu ei olnud, üks tuli ja teine läks, räägiti ja arutati igasuguseid asju, vene keeles ka, ja ma nii vähe vene keelt oskasin.“
Tiiu oli just lõpetanud kümnenda klassi, Ülo küsis, kelleks ta saada tahab, ja Tiiu rääkis soovist minna juurat õppima. „Nõukogude Liidus juurat õppida on enesetapp, otsi midagi inimväärsemat,“ kostis Ülo selle peale. Asja arutades jõuti välja keelteni ja Tiiu pakkus, et ta võiks õppida saksa keelt. „Ah, saksa keel on nii vananenud keel, võta ikka uus, hispaania keel – see on tuleviku maailmakeel,“ soovitas Ülo.
Paraku ei olnud Eestis võimalik hispaania keelt õppida, oleks tulnud minna Leningradi või Moskvasse, aga seda Tiiu ei tahtnud. „Mõtlesin, et kui ma sinna lähen, siis mu elu tuleb täiesti teistsugune – ma lähen rohkem vene maailma ja minust võib saada poolvenelane.“ Nii läks ta Tartu Ülikooli saksa keelt õppima ja nüüd ei kujuta ettegi muud kui tõlkijatööd.
Reklaam. Lugemise jätkamiseks palun liigu edasi.
Kahtlane surm
1970. aastal leiti kunstnik Ülo Sooster oma Moskva ateljeest surnuna. Leelo Sarapuu uuris, kas Ülo surm oli kahtlane või ei olnud.
Tiiu rääkis, et on seda omal ajal ka selgeltnägijate käest küsinud ja saanud vastuseks, et see surm oli väga kahtlane. Kahtlane tundub see ka seetõttu, et Ülo naist Lidiat ei lubatud ateljeesse surnud mehe juurde.
Ants viitas Lidia Soosteri raamatus kirjapandule, et Ülo suri insuldi tõttu, sest mida muud ta tollal kirjutada saigi, sugulaste ringis aga peetakse Ülo surmas süüdlaseks ikkagi Nõukogude Liidu repressiivorganit KGB-d. „Tal oli kogu aeg KGB-ga jamasid.“
Kokkupuuted otse ja kaude
Kohal oli ka kaks kunstnikku, kel Üloga kokkupuuteid, kas otse või kaude. Tiiu Jürisson kuulis Ülost oma kunstiõpetajalt Henn Roodelt, kes oli Soosteri õpingukaaslane ja koos temaga Siberi vangilaagrisse saadetud. „Roode maalis alati koos tudengitega ja siis rääkis ka neid lugusid,“ meenutas Jürisson. Leidus ka õppejõudusid, kes tema töid tutvustasid, aga neid näidati nii-öelda põranda alt.
Kunstnik Tiiu Jürisson. | Harda Roosna
Märt Rannast kohtus Soostriga oma õpetaja Lembit Saartsi Nisu tänava ateljees Tartus. Sooster suhtles Tartu kunstnikega ja koos analüüsiti nende töid. Märdil on meeles, et Ülo alustas alati sõnadega: „No vaatame seda asja.“ Kunstiteemalistes vestlustes tõi Sooster näiteid, kuidas ei tohi kunsti teha, aga näitas ka Euroopa kunstnike töid, öeldes, et Euroopas tehakse kunsti nii. Eestis selliseid pilte ei liikunud, küll aga Moskvas. „Tänu temale õppisime me väga palju Euroopa kunstist,“ tõdes Märt Rannast.
Kunstnik Märt Rannast. | Harda Roosna
Kunstnikud Ülo Sooster, Lembit Saarts, Henn Roode, Esther Potisepp (Roode), Valdur Ohakas ja Heldur Viires olid stalinliku režiimi ohvrid, kel vangilaagris tuli veeta elu parimad elu- ja loomeaastad.
Kaks peret
Ülo Ilmar Sooster sündis 17. oktoobril 1924 Johannes ja Veera Soostri esimese lapsena Ühtri küla Pendi talus. Kaks aastat hiljem sündis tütar Meedi. Peale vanemate lahkuminekut kasvatas lapsi Veera.
Johannes tuli Tärkma küla Antsu tallu nii-öelda koduväiks. Johannese kooselust Linda Vahtrasega, kes oli temast 20 aastat noorem, sündis kolm last: Tiiu nägi ilmavalgust aastal 1948, Ants ja tema kaksikõde Eha sündisid 1953. aastal.
Ülo Soostri elu jäi lühikeseks
Ülo Sooster oli eesti modernistlik kunstnik. Ta sündis 1924. aastal Käina vallas Ühtri külas. Pärast Ühtri algkooli lõpetamist õppis ta edasi Kärdla reaalkoolis, 1943. aastast aga juba kõrgemas kunstikoolis Pallas – ENSV Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis, kus tema õpetajate hulka kuulusid kunsti korüfeed nagu Ado Vabbe, Aleksander Vardi ja Elmar Kits. Pärast kooli lõpetamist 1949. aastal Sooster vahistati kui „paadunud dekadent“. Kasahhi NSV-s asunud vangilaagrist vabanes ta 1956. aastal ja 1957. aastast elas vabakunstnikuna Moskvas, kus ta ka 1970. aastal suri. Soostri loomingut iseloomustab sürrealism. Kuigi kunstnik töötas Moskvas, oli 1960. aastate eesti maalis tema mõju märgatav. 1970. aastal leiti ta oma ateljeest surnuna. Soostri põrm toodi Eestisse ja maeti Metsakalmistule.
Reklaam. Lugemise jätkamiseks palun liigu edasi.
