Küüditatu: Ukrainas toimub sama, mis meiega juhtus

Viieaastasena koos perega Siberisse küüditatud Helve-Esta Sillamaa võrdles seda, mis toimub praegu Ukrainas ja seda, mis nemad sõjaajal läbi elasid, ning tõdes, et ukrainlastega juhtub praegu seesama, mis eestlastega aasta­kümneid tagasi.
Helve-Esta Sillamaa, kes koos perega küüditati Siberisse 1949. aasta märtsis, ütles juuni­küüditamise mälesta­misel Lehtmas, et tema jaoks on lihtsalt uskumatu, et midagi niisugust nagu praegu Ukrainas, toimub 21. sajandil.
“Meie suurel naaberriigil on kõike – maad, rikkusi, inimesi, – kuidas nad küll pole kaheksa­kümne aastaga midagi õppinud?” küsis ta ning ütles, et see kurvastab ja hämmastab teda kõige rohkem.
Sillamaa tõdes, et ukrainlastega juhtub praegu seesama, mis nendega aastaid tagasi.
Helve-Esta, kes küüditati lapsena, mäletab küüditamis­päeva väga selgelt – nende pere viidi Siberisse 1949. märtsi­ küüditamise ajal. “Algul võeti meid kompsudega auto peale – mina, vanaema, tädi ja onunaine istusime seal terve päeva.”
Helve-Esta oli viieaastane ja algul tundus lapse jaoks põnev istuda kõrgel autokastis, kust nägi kaugele. “Seni, kui hakkas külm ja igav, sest ei saanud liikuda. Õhtuks jõudsime sadamasse, kus meid pandi laevale.”
Sillamaa rääkis, et enda pärast ei osanud ta muretseda, muretses vanaema pärast, sest vanaema oli halvatud, aga ka tema tiriti autokasti ja Lehtmas viidi paadiga laeva. Ja vanaemal oli samal päeval 85. sünnipäev.
Lemmikmänguks kojusõit
“Tädi, kes oli toona meie perekonna pea, kaotas kontrolli oma kompsude üle ja meid varastati paljaks juba Hiiumaal,” rääkis Helve-Esta, kes jäi ilma pisikesest kohvrist, kus sees aabits ja pildiraamat. “Seda olen naernud terve elu: hea kingitus varastele – mis nad sellega peale hakkasid, – aga mina ei saanud Siberis lugeda.”
Väikese tüdruku nukk tuli siiski Siberisse kaasa, sest selle pani ta tädi asjade sekka. Tädi tõstis küll seda mitu korda oma asjade seast välja, aga pani ikka tagasi.
“Mäletan palju asju, aga minu lemmikmäng oli kojusõit ja ma mängisin seda, mida teadsin, et ei juhtu,” meenutas Sillamaa kaugusse vaadates. “Peas tiksus, et ma ei saa koju, pole milleski süüdi ja olen eestlane – miks ma siin olen?”
Pool leiba nädalapalgaks
Kui oma, kaasavõetud toit otsa lõppes, tuli nälg. “Meile oli selgeks tehtud, et kes ei tööta, see ei söö. Tädi, kes töötas kolhoosis, tuli nädala palgaga, mis oli pool leiba, mööda tolmust tänavat, leib käes ja nuttis. Jooksin talle vastu, vaatasin leiba ja mõtlesin, et sööksin selle kõik kohe ära. Läksime tuppa ja tädi lõikas selle leiva neljaks. Mina sain suurema tüki ja edasi ei mäleta. Ilmselt seekord sain kõhu täis.”
Juuniküüditamise aastapäeval meenutati toonaseid sündmusi Lehtma sadama mälestuskivi juures. Just Lehtmast viidi 1941. aastal laevaga kodudest minema 248 hiidlast, kellest osa pääses tagasi kodusaarele kui Saksa väed nad Patarei vanglast vabastasid.
Reino: See pole minevik
1941. aastal Eestist Siberisse viidud 10 000 inimeses seas oli palju naisi ja lapsi, aga ka omariikluse kandjaid, kes naistest ja lastest eraldati ja viidi vangilaagritesse surema.
“Viidi minema enamus Eesti ohvitsere, politseinike, kohtunikke, kaitseliitlasi ja riigiametnikke, minema pühiti meie eliit – enamus neist tagasi ei jõudnud,” meenutas mälestussündmusel kaitseliitlane Mart Reino.
“Me meenutame seda aega kurbusega ja kui arvame, et see on minevik, siis nii see pole. Ka praegu käib Euroopas sõda, Ukrainas. Ka seal toimuvad verised tapatalgud ja küüditamine.” Reino rõhutas, et peame olema valvel