Kuidas meri mõõdab maad?

Piltides ja kompositsioonides, mida Tiit Leito esimesel personaal­näitusel näha saab, peegelduvad nii autori kirg kui austus mere ees.
Kuuks ajaks Kärdlas Nelja Nurga Galeriis üles seatud näitust “Meri mõõdab maad” esimestele külalistele tutvustades ütles Tiit Leito, et nii nagu midagi ei juhtu nii­sama, ei tekkinud seegi näitus põhjuseta. Ajendiks sai soov näidata mere erinevaid olemusi – nii nagu tema neid tabanud ja mõistnud.
Näitusele nime valides oli lähtekohaks tõdemus, et mitte keegi ei tea saare suurust nii täpselt nagu teab meri. “Tema mõõdab seda iga sekund, iga sajandiksekund ja iga moment läheb Hiiumaa suuremaks ja siis jälle väiksemaks – kogu aeg on saar eri suurusega,” kirjeldas ta kujutluspilti. Näitusesaalis olevad pildid ongi tehtud veepiiril.
Mere ja maa piirilt on leitud ka laevavrakkidelt pärit puit. Leito ütles, et kuna meri on võtnud nii palju laevu ja inimesi, tegi ta neist näitusele installatsiooni, mis on kui mälestusmärk uppunud purjelaevadele, hukkunud meremeestele – neile, keda meri mäletab.
“Palju on helget ja ilusat, palju on karmi, lausa brutaalset,” tõi Leito välja mõned olemuslikud küljed mere, maa ja inimeste vahel. “Selle pideva üksteisega suhestumise tõttu söandasin näitust kultuurilooliseks nimetada.”
Esimene isikunäitus
Kui vestluste käigus selgus, et tegu on Leito esimese personaalnäitusega, mõjus see ootamatuna, suisa uskumatuna. Tiit ise põhjendas,
et fotograafia ei ole olnud tema põhitöö, pikka aega töötas ta keskkonnaeksperdina ja pildistas palju seoses tööga. Keskkonnaministeeriumis ametis olles oli ta spetsialiseerunud merele ja koostas muu hulgas enamiku merekaitsealade kaitse­eeskirju. Ka on ta loendamatuid kordi juhendanud loodusretki ning rääkinud huvilistele mere- ja loodusasjadest. “Olen merega väga sügavalt seotud, aga isikunäitust pole mul kunagi olnud,” kinnitas ta.
Leito ütles, et näituse teostumisele aitasid kaasa paljud, igaüks eri moel. Kauni roosi kinkis ta teatrikunstnik Maret Kukkurile, tänuks väga rikastava koostöö eest näituse ülespanekul.
“Ta oskas pildid niimoodi seintele paigutada, et vaataja ees vahelduvad erinevat emotsiooni pakkuvad tööd. Piltide paigutamine on omaette kunst, mida Maret suurepäraselt valdab,” kiitis Leito.
Kukkur ütles, et kui nad varem olid Tiiduga lihtsalt tuttavad, siis nüüd koos tööd tehes õppisid nad teineteist tundma ja see oli väga huvitav.
Samuti tänas Leito gale­riid ja selle eestvedajaid võimaluse eest näitusesaalis oma töid esitleda. “Galerii tegutsemine nii väikses kogu­konnas nagu meil siin, on tõeline ime,” sõnas ta tunnustavalt.
Pildid üllatavad
Seda, et Tiit Leito teeb imelisi pilte, teavad kõik, kes pilku Eesti loodusfotograafial peal hoiavad. Ja ikkagi ütlesid mitmed näituse avamisele tulnud külalised nagu ühest suust, et pildid panid neid imestama, üllatuma, hämmastuma.
Oma heatasemeliste fotode poolest tuntud Tuuli Tammla tõi esile Leito kunstilise mitme­külgsuse – ta teeb fotosid ja installatsioone, kirjutab luuletusi ja mõtisklusi, koostab raamatuid.
Maie Vikerpuur, kelle loodus- ja fotohuvi on samuti hästi teada, märkis ära piltide oskusliku kompositsiooni ja fotograafi võime märgata nii detaile kui suurt pilti. “Kuidas ta küll seda teeb?” küsis ta.
Keskkonnateemadega pikalt tegelenud Kai Vahtra ütles, et hindab seda, kuidas Leito oma töödega näiliselt lihtsalt mõtestab ümbritsevat.
Karin Poola, kes on Tiidu elu- ja mõttekaaslane, rääkis, et põhjalikkus, millega Tiit oma töid teeb, oli näha sellegi näituse ettevalmistamisel. Näiteks pühendas Tiit väga palju aega vanadest aknaraamidest tehtud pildi­raamidele – valis, lihvis, värvis, viimistles…
Ausad pildid
Leito ütles, et alustanud pildistamisega ajal, mil filmi­nappuse tõttu ei saanud niisama plõksida, harjus ta enne pildistamist hoolikalt eeltööd tegema, valides sobiva koha, vaatenurga, pildistamisaja. Aja valimist rõhutas ta eriti, sest sellest sõltub valgus, mis pildile tuleb püüda ja mis pildi justkui elustab. Samas on ta kogenud, et palju sõltub ka õnnest.
Selleks, et võttehetke valgus ja värvid ka fotode printimisel kätte saada, läheb omakorda vaja palju kannatlikkust: “Roasto Peeter Recadost jaksas mõnda pilti seitse korda kohendada, et erinevate aparaatide ja seadmete koostoimel nüansid täpselt õigesti pildile saaks – suur tänu talle selle eest!”
Oma pilte pole Tiit Leito tuuninud. “See mulle ei meeldi,” ütles ta ja lisas, et tema arvates peab foto olema aus, aga ka mitmekesine, et “vaatajaga mitmes keeles ja mitmel tasandil suhelda”.
Võibolla just seetõttu püüavadki Tiit Leito pildid pilku ja panevad enda ees seisatuma. Näitus sobib seetõttu vaatamiseks pigem üksi kui hulgakesi ning sellisel moel arvestab ka praeguse koroonapandeemia-aja piirangutega.
Näitus Kärdlas Nelja Nurga Galeriis Keskväljak 5a jääb avatuks 5. detsembrini.