erakogu Minu ettekujutus ajalehetoimetusest oli selline, kus ülisuures avaras ruumis on vahetpidamata helisevad telefonid, klaviatuuril tipivad kellegi sõrmed ajaga võidu ja õhk on pingest paks.
Selle asemel ootas mind väike, pisut korterit meenutav kohvilõhnaline toimetus, kus igasugusest pingest on asi kaugel. Ja muidugi – alati naeratav Annika (tõsi, pingelised situatsioonid hiljem päris kogemata ei jäänud).
Hiidlasena ulatub minu suhe Hiiu Lehega mõistagi hoopis kaugemasse aega. Just seal said trükimusta pandud minu parimad tulemused spordis või siis õppimises. Kui ma väga tahaks, leiaks need ema-isa kokku korjatud väljavõtted sahtlipõhjast tõenäoliselt tänagi. Ka oli just Hiiu Leht tõenäoliselt minu esimene kokkupuude ajakirjandusega. Selline kokkupuude, millest lahti lasta on keeruline.
Viis aastat tagasi praktikale tulles kartsin ma kõige rohkem seda, kust küll lugejaid kõnetavaid teemasid leida. Hiiumaa on ju nii väike?! Tuli välja, et kuu aega hiljem olin ma käinud DJkoolitusel, tuuritanud koos tähtsate ninadega haigla uusimas kompleksis, söönud koos Emmaste pensionäridega küpsiseid ja avastanud enda maja eest augu.
Jah, augu. Mind polnud ennast parajasti Kärdlas oma
vanematekodus, aga kui mu ema mulle telefonis kurtis, et nüüd on asfaldis hiigelauk, siis lõi pirn kohe põlema ja teadsin, et nüüd saan ma lõpuks lehte kauaoodatud hittloo.
Saatsin sõbranna pilti tegema ja üleöö tekkinud mitme meetrise läbimõõduga auk saigi lehte. Selgus, et augulugu nii hitiks ei saanudki, aga olin uhke, sest olin teinud just seda, mida mulle oli õpetatud – hoidsin silmad lahti. Ka väike konflikt oli sees – kes ometi vastutab ohtliku augu eest?
(Peab tunnistama, et lugude valmiskirjutamisega oli aeg-ajalt tükk tegemist, sest kuidas sa keskendud, kui toona veel toimetuses töötanud Küla Karla kõrvallauas maast ja ilmast jutte räägib. Ja ise seejuures kõkutab niiviisi, et keegi ei jää nakatamata.)
Kui augulugu osutus hiljem pisut pettumuseks, siis õnneks ei andnud kaua oodata lugu, mille üle võisin tõsiselt uhkust tunda. Mul oli endal mõni aasta varem olnud kogemus, kus kiirabi kutsudes oli tükk tegemist, sest kõnekeskuses vastanud mandriinimene ei saanud minu seletusest aru ilma, et oleksin tänavanime öelnud (asja tegi eriti keeruliseks see, et olin keset metsa).
Leidsin ka Hiiumaalt ühe proua, kes rääkis oma loo, kuidas tema oli sarnases olukorras, kui abikaasa autos tema kõrval infarkti sai. Sõitsin tema juurde, istusime köögilaua taha maha ja rääkisime juttu.
Nüüd, kus ma töötan mõnevõrra suuremas ajalehetoimetuses, proovin ma alati ka hiidlaste jaoks olulistest teemadest kirjutada. Olgu see parajasti siis kahe valla jonn ühinemise vastu, lõputud praamijamad ja lõpuks terendavad lahendused või siis hoopis midagi lõbusamat nagu Hiiumaa lähistel kohatud delfiin.
Mis aga puudutab laua taha istumist, inimesega kohvi joomist ja arutlemist, siis seda luksust kahjuks palju ei ole. Märksõnad kipuvad K-tähega algama: konkurents, klikid, kiirus.
Hiiu Lehes on olemas midagi, mida iga hiidlaste põlvkond saab väärtustada – kas siis tagaküljel märgitud esimese lapselapse nimi või vanaema 80. juubel. Või siis lapse kooliminek või tema esikoht matemaatikaolümpiaadil. Hiiu Lehes on kirjas Hiiumaa ajalugu ja hetked, mil oleme saanud oma saare või saareelanike üle uhked olla.
Ja mis puudutab Hiiu Lehe toimetust, siis aastaid hiljem mõtlen ma, et pagan võtaks, millist vägevat tahtmist ja milliseid ideid nõuab ühe väikese maakonna ajalehe tegemine. Seda tuleb hinnata!
Palju õnne, armas Hiiu Leht!
HELEN MIHELSON
Hiiu Lehe praktikant 2012
