Jälgi meid
Tüür bänner

UUDISED

Kuidas isa jõuluks uue lambi tõi

Tõnu Õnnepalu
Tõnu Õnnepalu
Jõudsin läinud kuul siin leheveergudel välja kuulutada, EV 100 raames, kõige hullema külatee konkursi. Salajases lootuses muidugi, et meie oma tee võidupärja saab.
Aga ruttasin asjadest ette. Olin kannatamatu! Nüüd ütlen: konkurss jääb ära, pole enam huvi. Tuli nimelt välja, et vallaisade kõrvad ei ole vallarahva kurtmistele sugugi nii kurdid, lihtsalt vallaveskid käivad oma käiguga. Nädal aega pärast mu jeremiaadi ilmumist saabusid kallurid. Muidugi mitte selle peale, plaan oli siiski juba olemas olnud. Meie hirmus poritee kaeti ilusa värske kruusa­kihiga. Hea tihe (ja kallis!) Partsi karjääri kruus veel. Ja möödunud kuuga on tee püsinud sile, pole suuri auke ega veepadusid, mine või, kips-kõps, linnakingaga, kaks kilomeetrit bussipeatusesse välja!
Loodan siiski, et mu kirja­tükk vähemasti innustas valla­valitsust olema veelgi põhjalikum. Ja kiirem. Sest ainult kruusakihist poleks olnud täit abi. Sel poolsajandi kõige vihmasemal sügisel lainetas vesi juba täiesti teega tasa ja karta on, et ilma selle viimasel hetkel saabunud tee-ehituseta oleksime võinud päris sõna otseses mõttes oma neljarattalistega mutta ära uppuda. Aga tehti tee ja tehti ka kraavid! Kohe päris kraavid, korralikud, sügavad, pikad, täpselt nagu RMK oma ilusate uute teede äärde kaevab. Tõsi, eesvoolud mere pool on umbes, eks need käi läbi eramaade ja hoiualade ja kes teab mis nendega veel on, aga langust on niisamagi, vesi voolab ikka merre ära ja veetase on vahetult tee ääres langenud kohati oma meeter maad! Tahaksin siinkohal erilist tänu avaldada ekskavaatorijuhile (toimetus ehk uurib nime välja!), kes selle kõik teoks tegi, ja kes ilmselgelt töötas mitte ainult masinaga, vaid ka mõistuse ja südamega, päästis vett sealtki, kust ehk otseselt poleks pidanud, aga tegelikult oli väga vaja päästa.
Seda kõike vaadates tuli mulle meelde üks ammune koolilugemiku jõulujutt. Siis oli see muidugi näärijutt, aga originaalis kindlasti jõulu-, sest rääkis ajast rohkem kui sada aastat tagasi. Miski­pärast mäletan teda tänini, isegi pilti seal juures, aga pealkirja ei mäleta, autorit ka mitte. Arvasin, et Parijõgi, aga vist pole. Ehk mõni lugeja teab!
Lugu on sellest, kuidas isa pühadeks linnast uue lambi toob. Petroolilambi muidugi. Noh, see lamp pakitakse lahti, ta on seninägemata ilus ja läikiv, isa sätib ta kokku, täidab ära ja paneb põlema. Ehk oli tegemist koguni petrooli­gaasilambiga, sellisega, millele tuleb “hing” sisse pumbata ja siis on seal klaasi sees eriline metallvõrgust sukk, mis hõõguma lööb ja päris heledat valgust annab. Igatahes põhiline oli see, et tuba sai äkki nii valgeks nagu ta iial veel ei olnud olnud. Kõik tahmased ämblikuvõrgud nurkades olid korraga näha… Vanaema veel arvas, et liiga hele, hakkab silmadele… No kes petroolilambiga, ükskõik kui heaga, elanud on, see teab, et heledusest pole seal (täna­päeva mõttes) juttugi. Kui mõni väike asi toas ära kaob, siis enne hommikut parem ära otsima hakka… Igatahes kõik see kokku oli üks erakordselt südamlik jõululugu, lugesin seda veel ja veel ja unistasin, et meilgi kodus oleks petrooli­lamp.
Nüüd mõtlen, et ega see isa, kes tolle lambi linnast tõi, seda aega vist ei näinud (või mis temast üldse ajalootormides saada võis!), kui sinnasamasse tuppa kord elektrivalgus jõudis. Too vanaema kindlasti ei näinud, ja hea ka, sest see oleks juba olnud liig mis liig, oleks kindlasti silmade peale hakanud!
Noh, meil Laasil ja Viital on ka nüüd nagu jõulud selles tsaariaegses peretoas: uus aeg on tulnud, küll mitte valguse, aga tee näol. Mõtlen, et ega minu silmad seda vist küll ei näe, kui ilusa kollase kruusatee asemel on must bituumenkate – tule aga, vurr­di, rattaga Viita mäest alla ja veere sahinal Laasi randa välja! Aga mine sa seda elu ja asja tea… Igatahes, hea ja ilus on nüüdki. Tahaks kohe öelda: aitäh!
Tõnu Õnnepalu

Veel lugemist: