2009. aastal, kui toonane juhataja Aivi Tuurust minema trügiti, võeti talt üle 870 000krooniga plussis eelarvega sihtasutus. Nüüd, seitse aastat hiljem ja pärast viie juhataja, kahe neist väga lühiaegse, vahetumist, on sihtasutus suurtes võlgades.
Kogukonna õigustatud küsimus on, miks nii on läinud?
Tuuru nõukogu esimees Tanel Malk ütleb, et keegi meist ei ole eksimatu ega veatu ja igaühel on olnud oma plussid ja miinused. “Me ei saa öelda ühegi Tuuru juhi kohta, et kõik on halvasti või kõik on hästi läinud,” nentis Malk.
Tema hinnangul on pigem põhjuseks muutunud olud. Jõudis kätte Euroopa Liidu kahe rahastusperioodi vaheline aeg, kus projektideks ei olnudki varianti, et tekitada raha nii nagu Tuuru seda varem tegi. Koolitused, mida Tuuru aastaid korraldas, inimesi enam ei kõnetanud. Tasulisi koolitusi lihtsalt ei osteta, sest inimesed on harjunud koolitusi tasuta saama. Samuti läksid töötukassa koolitused ja tellimused üleriigilisteks hangeteks ja Hiiumaal neid sisuliselt enam polegi. Vähe on ka töötuid, keda koolitada.
Lisaks on riik saatnud sõnumi, et maavalitsused pannakse kinni ja riigi sihtasutused antakse üle kohalikele omavalitsustele. Mõju sel teatel juba on – Tuuru ebaselge tuleviku tõttu lahkus mandrile tööle rõõmuga kodusaarele naasnud ja napilt aastakese töötanud ettevõtluskonsultant.
Kui kõik need asjad kokku liita, selgub, et Tuuru keskus, mis aastaid oli Eesti maakondlike arenduskeskuste eeskujuks ja Hiiumaa kogukonnale toeks, hakkab kusagile jõudma. On see uus kodusadam või kari, pole veel selge.
Tanel Malk näeb positiivset stsenaariumi, et saare omavalitsused võiksid Tuuru maja ära osta ja funktsioonid üle võtta. Sealt tuleks raha, saaks võla makstud ja alustada puhtalt lehelt. Lahendus oleks justkui olemas ja Tuurul polekski vaja pankrotti karta.
Teisalt on praegu liiga palju lahtisi otsi, sh poliitilisi, ja võib ka juhtuda nii nagu juhtus Hiiumaa tervisekeskusega, et kellelegi käib ühe maja ehitamine või ostmine ülejõu.
Mis siis saab?
16. detsember 2016
