Terekest näh, pole ma veel mitte ära surd, tiksume eidega endist moodu veel. A’ vanainimese elu on na ühetooniline, sellepärast on ka minu kunagine sülge ja tinti pritsiv sulg üsna ära kuivand.
Vahest nigust ju tuleb huvitav mõte, a’ siis mõtled, et kuda ma tuttavast kirjutan, äkiste vihastab ja ei tee enam elu lõpuni tundma? No ja teinekord on jälle nii pisine mõttekribal, et selle täiemõõduliseks looks venitamine üks ütlemata raske kunsttükk on. Nigust praegaselgi juhul. A’ mis siin ikka pastakat ja paberit raisata, hakkan pihta.
Vaadake, eks te ise mäleta kuda veel Eesti riigi tulles talongide ajal paljud kasvatasivad kõik oma loomad ise, saivad sõnnikut väetiseks ja kasvatasivad sellega kartulad-juurikad ülesse ja salve ja puha. A’ siis Eesti elu nigust justkui edenes ja sai see naturaalne elu otsa. Kartulamaast sai muru ja peedipeenrast roosiklump.
Nüüd on jälle hakand moodi minema ise igast söögikraami kasvatada, a’ endisi mõõtmeid siuke, nigust üteldakse, juurte juurde tagase pööramine vaevalt saavutab.
A’ on tublisi inimesi, kes koguse Eesti aeg on muutumatta ise talvevarusid kasvatand. Nigust Kuuse-pere ühe Kesk-Eesti linnakese serval. Maad pole neil palju, a’ see maa ajab hiidlase püsti kadedaks. Siuke lubjakas-savikas ja rasvane, et määri või leiva piale. Siukesele natust kombosti ja ohtralt puulehti sügisel ja külvi vaheldusega ubakasvatust ja põllakultuurid vohavad nigust Hiina müür. Siin Hiiu saare liivasussi pial aga ei kasvata ilma kõva sitata miskit. Näituseks ma mullu viskasin naeriseemned maha ja sügisel sain pöidla otsa suurused piad. Täieliselt võtab kasvatamise isu ära! Ja kesse sõnnikut jäksab osta. Seega ei tasu talvevarude kasvatamine ilma prii sitata ära. A’ mandrel Kesk-Eestis tasub. Pialekauba sajab suiti sial palju rohkem kui meitel ja muld hoiab paremini niiskust kinni.
Näh, jäin ikka pikalt-laialt seletama. Millest ma ültse kribada tahtsin? A’ jah, pialkiri sai pandud, et kõrvitsavargus. Eks ta ole, igal pool on omad väiksed mured. Maa võib sial mandre linnakese servas olla nii rammus, et läheb või lõhki, a’ varju pool on kah. Väga harva eksib Kuusiku-pere põllalapile varganägusid. Õnneks pole midagi tõsist old, rohkem naljakas ja on mida tuttavatele rääkida.
Näituseks kasvatas Kuusikute perepoeg Raimo üks suvi kanepit. Kohe mitu rida, a’ ikka seda vana ausat kiu- ja seemnekanepit, kus narkotsi sees pole. Pimedatel augusti õhtatel kostus siis aga mõnikord põlla pialt sahistamist ja nahistamist. Keskid lootsivad priipärast pilve saada, noh! A’ võibolla mõtlesivad pärast süütut kraami tossutades omale pilve pähe valmis ja olivad ise rahul? Inimeselooma meeltel olla hiiglamavõimas sisestamise jõud.
Oeh, lõpuks jõuan va kõrvitsa varastamiseni. Juhtus see tänavu mihkli kuul. Ega Kuusiku-pere poleks seda võibolla märgandki, sest kõrvitsapalle jagus põllale üksjagu. A’ ühel hommikul läbi metsa linnakesse tööle minnes märgati raja servas imelikku punnis musta prügi kotti. Noneh, kuldne kõrvits sees, mis muud! Hakkaja varas oli kõrvitsapalli varre küljest lahti nüsind, kotti toppind, põllalt metsa veereni higistand, a’ siis metsa jõudes jalamaid ära nõrkend ja kandami maha jätt.
Ega ma muud hakka siia otsa targutama, kui ütlen vaid: isegist varastamise töö on raske töö!
