Koroonaviirus nakkab Eestis kõige rohkem sotsiaalmeedia abil

Uus koroonaviirus on Euroopas ja Eestis olnud seni kõige nakkavam sotsiaalmeedia vahendusel ning hirmu külvavad inimesed, kes ei hinda kriitiliselt infot, mida tarbivad ja teistelegi “nakatumiseks” jagavad.
Mõne aja eest lõid eri vald­kondade asjatundjad Facebookis koroonaviiruse teemalise grupi. Selle eesmärk oli jagada asjakohast infot, et asjatut paanikat oleks vähem. Iga päev ilmus sisukaid, tasa­kaalustatud ja kontrollitud infoülevaateid.
Grupiga liitus iga päev kümneid inimesi, kes tõid kaasa samuti asjatundlikku infot. Aga liitus ka inimesi, kes vahest ei oska infot kriitiliselt hinnata ning kes hakkasid jagama videoid, fotosid ja tekste, mis kas ei vasta tõele, moonutavad tegelikkust või tõlgendavad asjaolusid moel, et see külvab paanikat.
Tekkis nähtus, mida meedia­uurijad nimetavad kõlakambri
efektiks. Ehk vandenõu­teooriatesse uskujad ja paanika­altid inimesed said endale mõttekaaslased ning hakkasid selles grupis paisutama hirmu suuremaks ja suuremaks.
Ja nii saigi asjaliku arutelu kohana mõeldud grupist ühtlasi paanika­kamber.
Uus koroonaviirus on seni olnud kõige nakkavam just sotsiaalmeedia vahendusel.
Igaüks, kes postitab foto kilesse mähkunud või silmatorkavaid kaitsevahendeid kandvatest hiinlastest ning lisab sinna juurde näiteks kommentaari, et “see ootab meid ees” või “tegelikkus, mida poliitikud ja meedia varjab”, loob ja levitab eksitavat või valeinfot ning külvab sellega paanikat.
Hiinas võetakse tõesti kasutusele äärmuslikke meetmeid, sest esiteks on seal osades piirkondades viiruse leviku oht kordades suurem kui Eestis või isegi Euroopas tervikuna, sest seal on rahvastiku­tihedus oluliselt suurem.
Teiseks ei pruugi nendes piirkondades olla kliinikud ja haiglad valmis vastu võtma sellistes hulkades patsiente, mistõttu on oluline kasutada liialdatult nakatumist ennetavaid vahendeid.
Kolmandaks ei ole ühelgi neist piltidest kirjas, kas inimene, kes otsustas endale pähe panna kilekoti või veekanistri või kümme maski, tegi seda iseenda või teiste kaitseks või lihtsalt nalja pärast.
Üks pilt aga hirmutab inimesi tuhat korda rohkem, kui tegelik olukord seda teeks. Head inimesed, kes te selliseid postitusi jagate, mõelge sellele enne, kui “jaga” nuppu vajutate. Ja inimesed, kes te selliseid asju näete ja loete, mõelge enne kriitiliselt, mis tagamõtetega see võib olla tehtud? Äkki ongi eesmärk külvata paanikat? Ja siis mõelge, kas te tahate seda edasi rääkida oma lähedastele, et ka neid viirusepaanikaga nakatada.
Tervishoiu­süsteem toimib
Ma ei väida, et koroonaviiruse levikut tuleks Eestis ala­hinnata. Muidugi mitte. Meil on tuvastatud üks nakatumis­juhtum ning testitud kõiki, kellega haige kokku puutus. See tähendab, et tervishoiu­süsteem on toiminud täpselt nii, nagu ohtlike haiguste leviku puhul tuleb teha: kaardistada võimalikud viisid, kuidas nakkus võiks levida ja teha kõik, et edasist levikut piirata.
Sinna alla kuuluvad ka kõik need otsused, mida eelmisel nädalal amet­konnad, poliitikud ja eksperdid tegid: andsid juhtnöörid koolidele ja tööandjatele ning reisilt naasnutele.
Oluline on see, et Eesti puhul on kõik need tegevused toiminud. See ongi Eesti garantii, et suudame viiruse levikut vajadusel ohjes hoida. See ei ole sugugi nii paljudes riikides, nagu näitas ka Põhja-Itaalia ja Hispaania kuurortpiirkondade kogemus. Sellest ka Maailma Tervise­organisatsiooni märguanne riikidele, et kõik peaksid suurendama oma valmisolekut koroonaviiruse kriisiga tegeleda.
Tegu ei ole katkuga, kus haigega põgus ühes ruumis viibimine tähendas sajandeid tagasi kindlat surmalemääratust. Ei ole enam 16. sajand, kui arvati, et katkumaski noka sisse roosilehtede ja ürtide toppimine aitab musta surma eemal hoida. Meil on tõhusad vahendid mikroobide leviku piiramiseks ning kaasaegne meditsiin, mis aitab terveneda.
Tõenäoliselt tuvastatakse lähiajal Eestis veel nakatunuid, kuid meie meditsiinisüsteemi professionaalsust arvestades ei hakka viirus siin massiliselt levima. Küll aga on uuel koroonaviirusel siiski reaalsed mõjud, mida iga inimene enda nahal tunneb.
Koroonapaanikanakkuse tagajärjed
Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) tegi prognoosi, mille kohaselt Hiina majanduskasv pidurdub tänavu 0,4 protsendi­punkti võrra ning sellega seotult pidurdub ka üleilmne majanduskasv 0,1 protsendipunkti võrra.
Kui viiruse leviku tõttu seisavad mõnes piirkonnas tehased või ei saa liikumispiirangute pärast arendada suuri infrastruktuuriprojekte, on mõju veelgi suurem.
Viimane nädal tõi kaasa ka aktsiaturgude kiire languse. Sellel on mõju ka pangandusele.
Üksikisiku tasandil võib pikaajaline tööseisak või ka majanduslangus tähendada töökaotust ning näiteks laenude tagasimaksetega raskustesse sattumist. See oma­korda tähendab suuremat survet riikide sotsiaalsüsteemidele.
Tervishoiule ja ettevõtetele on niigi juba tekkinud lisa­kulud erakorraliste ettevaatus­abinõudega – mõelgem siin kasvõi termokaamera­kontrollidele sadamas ja lennu­jaamas ning lisahaigus­lehtedele, millest eelmisel nädalal räägiti. Ka uue koroona­viiruse tuvastamise laborilahenduse sisseseadmine ja pidev valmisolek nõuab lisakulusid. See kõik on maksumaksja ehk meie raha.
Koroonaviiruse lisakulu riigieelarvele on vähemalt 3 miljonit eurot.
Inimeste vabaduste, sh vaba liikumise piiramist ei ole demokraatlikud Euroopa riigid näinud sellises ulatuses aastakümneid. Iga ametlik soovitus mitte reisida ühte või teise piirkonda tähendab sellele piirkonnale majanduslikku kahju. Turistid ei too sinna raha ning pikemat aega seisab see inimestel meeles kui “ohtlik piirkond”.
Paljudel meist on tööl kolleege, kes praeguse paanikaga on hakanud töökaaslasi õhutama kodukontorisse jääma või muul moel “koroonasurvestama”.
See tekitab stressi ning on üsna kaugel elutervest mõtlemisest.
Tegelikult piisab igas kollektiivis kokkuleppest, et haige inimene püsib kodus ja ravib ennast. Kuni see kokkulepe peab, ei tohiks kedagi survestada ega kiusata seepärast, et ta aevastas või julges käia soojal maal puhkamas.
Ka maski soetamine ei kaitse teid nakatumise eest. Pealegi on maskid apteekidest otsas. Mask kaitseb võimalikku haiget teiste nakatamise eest ja see on ka põhjus, miks Hiinas neid nii laialdaselt kantakse.
Kui aga Eestis hakkavad inimesed maske kandma, saavad neist lihtsalt mikroobikaltsud, mis omakorda hakkavad soodustama haiguste levikut. Maski saab kanda vaid mõne tunni ning siis tuleb see ära visata. Aga, jällegi, maski ei pea kandma, kui olete kodus voodis haige ja tegelete enda ravimisega. Sestap pole vaja sotsiaalmeedias ka maski­defitsiidi paanikat külvata.
Sotsiaalmeedia
Ja see kõik toob tagasi uue koroonaviirusepaanika kõige suurema levikukoha ehk sotsiaal­meedia juurde: meediat ja selle efekte loob sotsiaal­meediaajastul iga kasutaja.
Ei tasu süüdistada aja­kirjandust valeinfo või vandenõuteooriate levitamises, kui tavalised inimesed on need, kes peamiselt jagavad jumal teab mis päritoluga videoid ja fotosid, valeuudiseid ja vandenõuteooriaid.
Iga selline hirmufooni ja maailmast ning tegelikkusest väärastunud pilti loov postitus suurendab koroonapaanikat ning ühes sellega mõju meie päriselule.
Seega, kui puutud kokku hirmutava koroonainfoga, mõtle kriitiliselt, kas uskuda ning veel enam, kas tasub jagada eksitavat või valeinfot, et sellega ka teisi nakatada.
Marju Himma
Rootsi Karlstadi Ülikooli meediauuringute järeldoktorant ja teadusajakirjanik
Vikerraadio päeva­kommentaar 2. märts 2020.