Teine koroonalaine möllab täie hooga ning seekord puudutab Hiiumaad rohkem kui kevadel. Viirusega kokku puutunud räägivad, et kohati on haigusest hullem hoopis teiste inimeste suhtumine. Oma lugu olid nõus jagama Angelika ja Urve.
Angelika elab Käinas ja viibib praegu viimaseid päevi karantiinis. Köha ega nohu tal ei ole ega ole ka kogu niiöelda haigusperioodi jooksul olnud. Tegelikult kestis haigus tema jaoks vaid ühe päeva. Testigi läks ta tegema ainult sellepärast, et töötab haiglas ning pidanud ülemusega nõu, otsustati ühiselt, et igaks juhuks tuleks proov siiski ära teha.
“Mul ei olnud mingeid tavalisi koroonasümptomeid, ainult kõrge palavik, mis kestis ka vaid ühe ööpäeva,” rääkis Angelika. “Samuti polnud ma teadaolevalt kokku puutunud ühegi koroonapositiivsega, ma tõesti ei tea, kust ma selle haiguse sain.”
Positiivse testivastuse sai ka Angelika elukaaslane, kellel ei ole avaldunud mingeid sümptomeid. Koroona möödus seega Angelika ja ta elukaaslase jaoks suhteliselt kergelt.
Raske toime tulla vaimse terroriga
Raskeks tegi olukorra hoopis teiste inimeste suhtumine. Lähedased sõbrad ja pereliikmed olid uudist kuuldes mõistvad ja toetavad, ent info levides hakkas Angelikale laekuma vihaseid kirju ja viltu vaadati ka tema pereliikmetele.
“Sain sõnumeid, kus loeti ette, mis päeval ma kuskil käinud olin, tehti probleem sellest, kui mu ema või õde, kellega ma kokku ei olnud puutunud, ringi liikusid, isegi elukaaslase peret on see puudutanud, kuigi ka nendega ei olnud me kontaktis,” rääkis Angelika. “Algul püüdsin kirjadele vastata ja selgitada, kuidas ma ei saanud kaks päeva ette teada, et olen haige ja selline asi võib juhtuda igaühega, ent loobusin sellest kiirelt.”
Sarnane kogemus on Urvel, kes tegelikult polnud ise haigegi, kuid töötas kohas, kus COVID tuvastati neljal tema töökaaslasel. “Mitte kellelgi neist ei olnud mingeid erilisi sümptomeid, ühel oli kerge nohu, ja see oli meie kõigi jaoks suur šokk,” ütles ta.
Positiivse testi andnud töötajad jäid kohe eneseisolatsiooni, sellest aga inimestele ei piisanud.
“Ühe meie töötaja kodu trepikoja uksele kinnitati silt “Ettevaatust, siin trepikojas elab koroonahaige” ja kui tema elukaaslane, kes oli andnud kordustestil negatiivse tulemuse, poodi läks, kutsuti talle politsei,” kirjeldas Urve.
“Pidevalt ähvardati kohalikus sotsiaalmeedia grupis politsei ja füüsilise vägivallaga meie kliente, kelle test oli olnud negatiivne, kui nad korraks, ilma teiste inimestega kokku puutumata, õues värsket õhku hingamas käisid,” lisas ta.
Samuti saadeti töölt koju negatiivse testi andnud töötajate pereliikmed või ei lubatud neil poodi siseneda. “Minu kogemus on, et ei pea sugugi olema koroonapositiivne, et sattuda viha ja terrori ohvriks – piisab vaid kahtlustusest,” nentis Urve.
Tema sõnul oli pinge kõigi tema kolleegide jaoks tohutu: “Õnneks saime kõik psühholoogilist nõustamist, sest see terror oli tõesti kohutav.”
Oli ka mõistmist
Angelika otsustas ühel hetkel oma kogemuse endast välja kirjutada ja asja avalikuks teha. “Ma ei mõelnud tegelikult seda kohe sotsiaalmeediasse postitada, arvasin, et ootan, kuni karantiin on möödas ja olen sada protsenti kindel, et muid sümptomeid ei teki, aga sõbrannad, kellele seda lugeda andsin, julgustasid mind seda kohe tegema.”
Angelika üllatuseks sai ta seejärel suure toetuse osaliseks ning mitmed inimesed helistasid või kirjutasid talle eraldi, et oma poolehoidu avaldada. Oma postituses kutsub Angelika inimesi üles mõistvale suhtumisele ning avaldab lootust, et kõigil, kelle viirus kinni püüab, mööduks see sama kergelt kui temal.
Ka naabritega oma trepikojast oli Angelikal väga positiivne kogemus. Tal on kaks koera ja kuigi terviseamet keelas korterist väljuda, siis koerad pidid õue saama ja selle peale ei osanud ka terviseamet midagi öelda.
“Leppisime siis naabritega kokku, et kui nad kuulevad, et keegi on trepikojas, siis keegi teine korterist välja ei tule, et vältida kontakte ja mina katsun kõiki linke ja käsipuid ainult kinnastega ning katan korterist väljudes nina ja suu,” kirjeldas Angelika, kuidas olukorrale üheskoos mõistlik lahendus leiti. Veel pani ta trepikotta pudeli desovahendiga ning lisaks sellele tuulutati ala iga päev.
Toetagem üksteist!
Mõlemad oma lugu jaganud naised soovivad vaid, et me ei teeks kogu asja hullemaks asjatu viha ja negatiivse suhtumisega. “Haige inimene vajab teiste toetust, et kiiremini ja paremini olukorraga toime tulla,” ütles Urve.
Angelika sõnum oli: “Ma ei taotlenud oma postitusega mingit kaastunnet, tahan lihtsalt, et inimesed aktsepteeriksid, et see haigus hakkab nüüd olema osa meie elust ja sellepärast ei pea vaatama viltu mitte kellegi peale, nagu me ei vaata ju kellegi poole halvasti ka muude haiguste puhul.”
