Connect with us

Uudised

Koolijuhist hobimesinik kasvatas emasid hindele “kolm”

 

Helja Kaptein
PRIA
Võiks arvata, et mesilasi on mõtet pidada vaid võimalikult suure koguse mee tootmiseks, Antti Leigri jaoks on mesilinnud pigem hobi, tänavu omandas ta uue oskuse – proovis ise mesilasemasid kasvatada.
Hobimesinik Antti Leigril on Suuremõisas, ema-isa õunapuuaias paarkümmend mesipuud. Mõni neist küll isa Erichi oma, aga eks neilgi tuleb silma peal hoida. “Tavaliselt teeme siin töid Klairega koos, aga täna teda pole,” selgitas Antti, et ka abikaasa on tõeline huviline.
“Kui üheksa kuud oled koolis, suhtled-räägid, siis siin on tõeline nauding kuulata suminat ja vaadata pisikeste putukate lendu,” on mesilaste pidamine Leigri sõnul tore suvine hobi.
Suur katsumus on tema sõnul aprill ja mai, kui väljas on ilus ilm ja mesilastarude juures saaks juba midagi teha, aga koolidirektor peab veel tööl olema.
Kasvatavad emasid
Tänavu proovisid nad mesilas­emasid kasvatada. “See peab olema täpselt ajastatud, keerukas ja täpne toimetamine oli, aga tuli välja küll – hinne kolm,” lisas Leigri kooli­papalikult.
Kokku kasvatas ta kümmekond ema, kui palju neid ellu jääb, on veel teadmata.
“Mesindus on nii põnev ala, et seda on võimatu päriselt selgeks saada,” tõdes ta, et ikka on mingi nõks juures, miks mesinikul õnnestus mett saada või siis mitte.
Sai siis ka reporter kaitsevõrgu näo ette ja koos läksime mesipuult kaant kergitama. Anttil oligi parajasti käsil uue mesilasema tarusse paigutamine. “Ta on seal juba kolm päeva “puuris” ehk siis pisikeses võrgust topsis istunud ja nüüd lasen ta sealt välja,” selgitas ta.
Vana ema oli tarust juba eelnevalt ära võetud. “Ka mesilased ise saavad vahel aru, et ema ei mune enam nii palju kui vaja, kõrvaldavad ta ise ja teevad uue ema – sülemlevad siis ja see ongi loomulik paljunemis­viis.” Uut ema on tarvis selleks, et pere oleks tugevam ja töömesilasi rohkem.
Antti võttis kasetaela, pani selle lõõtsa sees põlema, et saaks puhuda suitsu, mis mesi­linnud eemale peletab, ning tõmbas kindad kätte. “Mesinikud ütlevad küll, et seda pole vaja, aga mina olen end ikka algusest peale kaitsnud: mesilasperesid on iga­suguseid,” selgitas ta. “Mõned mesilased võivad väga kurjaks minna.” Kokku pole ta nõelata­saamisi just lugenud, aga neid on olnud palju.
Taru avades arutles ta, et kunagi ei tea, kas mesilasema on veel elus ja kuidas mesilased ta vastu võtavad…
Tükk aega askeldanud ja kärjeraame täis magasine tõstnud, nentis ta, et see on füüsiliselt täitsa raske töö. Veel veidike tossu ja siis sai juba ühe kärje prooviks välja võtta. “Mesi on valmis siis, kui kannud on kinni kaanetatud,” näitas ta üht kärge.
Lõpuks sai ta taru põhjast kätte puuriga sinna pandud mesilasema. Elus! Nüüd võttis ta ema puurist välja, sest mesilased olid temaga kolme päeva jooksul juba harjunud. Mesilasemad on alati märgistatud ja tänavune ema sai selga kollase täpi, järgmise aasta emad tähistatakse punase täpiga.
“Juba homme peab vaatama, kas noored emad teistes tarudes on munema hakanud, sellest sõltub, kui tugevad pered on järgmisel aastal,” selgitas ta.
Tihase söögiautomaat
Palju tööd on mesinikul kevadel, siis tuleb tarud puhastada. Kui märtsis on ilusat ilma, toimub esimene puhastuslend. Tarudes tuleb puhtust hoolega hoida, sest mesilastel on palju haigusi. Mesinike põhiline peavalu on varroatoos, lest mesilase küljes, kes peremehe elumahladest tühjaks imeb. Ka nendel on selle tõttu päris palju peresid välja läinud.
Mesilaste pidamine hobikorras on midagi muud kui sadade tarudega tootmine, ütles Antti, kes käib mesilast läbi iga päev. “Eriti jaani­päevani tuleb silma rohkem peal hoida, sest nad kipuvad sülemlema,” selgitas ta, et pere, mis on sülemlenud, pole enam meetootja.
Kõige rahulikum on juuli teine pool enne meevõtmist. Praeguseks ongi korje juba lõppenud, aga hetk kui kuldne mesi purki voolab, on nii-öelda jäämäe tipp. Töörõõmu on selles rohkem kui tulu, tõdes hob­mesinik, kelle sõnul tegelik “mesindamine” algab sügisel, kui tuleb ette valmistada pere talvitumine.
Meevõtmise järel tuleb talvepesade tegemine, pere koondamine, et see jääks vaid kaheksale kuni kümnele raamile, söötmine, lestatõrje. Mesilindudele tuleb panna lisasööta – igasse tarusse piltlikult öeldes ämber suhkru­siirupit. Pool aastat peavad mesilased tarus sees olema ja ka külmal talvel ellu jääma.
Talvel tuleb jälgida, et hiired tarru sisse ei koliks ja nugised ei ründaks. “Tihased arvavad, et see on söögiautomaat, koputavad nokaga taru pihta, uimane mesilane lendab välja ja naksti!” kirjeldas Antti, kuidas väike linnuke mesilasperet kahjustada võib. “Eks kõik püüavad karmil talvel ellu jääda!” on ta mõistev. Talvel käivad nad mesipuid vaatamas igal laupäeval.
Tarude arv – üks
Väiksena tahtis Antti saada loomaarstiks ja huvi bioloogia vastu on tal olnud kogu aeg. 2004. aastal hakkas Lui
Remmelgu käe all mesilastega tutvust tegema ja aasta hiljem tõi juhendaja oma mesi­puu talle aeda. “Lui käis siin siis seda hooldamas ja mina õppisin kõrvalt,” meenutas ta.
Antti rääkis, kuidas 2005. aastal oli Käinas mesinike õppepäev ja ta võttis end mesinike seltsi liikmeks. “Registreerimislehele kirjutasin: Antti Leigri, tarude arv üks. Järgmine kirjutaja pidi end puruks naerma,” meenutas ta mõnusa muigega.
Seejärel pani ta lehte kuulutuse, et ostab tarusid. “No pakuti kõike, osad olid väga halvas seisus, aga korda nad said.” Samamoodi kuulutuse peale ostis ta ka sülemeid. Tänu isale, kes talupidamise lõpetamise järel hakkas tegema puutööd, valmivad kõik raamid ja mesipuud nüüd isa Erich Leigri käte vahel. Ja tollasest ühest tarust on saanud hobimesila, mis võiks ju olla ka põhitöö.

HELJA KAPTEIN
helja.kaptein@hiiuleht.ee

 

KOMMENTAAR

Aasta mesinik 2011 Uku Pihlak: Mesi on ju korjatud selleks, et pere saaks üle elada ebasoodsad talvekuud. Põhiliselt toiduks ja järglaste kasvatamiseks kulub suir. See, mitu korda võib mett tarust võtta, oleneb nii suvest, korjemaast, mesilasperest kui ka mesinikust. Soodne suvi ja tugev pere võib anda sellise võimaluse. Samas peab perele alles jääma nii palju, et see saaks rahuldavalt edasi toimetada. Vanemad mesinikud on tavatsenud öelda, et kui liiga vara või palju mett võtta, jääb pere leinama ja edasise tegevuse hoog väheneb.
Meevõtmise aeg sõltub ilmastikust, korjetaimede rohkusest ja arengust. Meil jääb see aeg tavaliselt juuli lõppu, augusti algusse. Tundsin üht hästi mesilaspere bioloogiat tundvat meest, kes võttis tarust juba varakevadel, pajude õitsemise ajal värsket pajumett! Selleks pidi ta rakendama vastavaid töövõtteid, et pere elujõudu mitte rikkuda. Kui aga tahetakse saada kanarbikumett, tuleb võtta hiljemalt siis, kui kanarbik õitsemise lõpetab või korje lõppeb.
Kõrvaltvaataja jaoks on mesinik ja mesilased mee tootjad. Samas on mesilased korilased, kes toovad tarru seda, mida parajasti loodusest saada, milleks perel on jõudu ja milleks ilm võimalusi annab. Kevadel, pärast talvekatsumusi, on pered suhteliselt väikesed ja mesilased on oma elu peaaegu ära elanud. Nad peavad suutma veel üles kasvatada ühe uue mesilase iga ületalvitunu kohta. Loomulikult tuuakse sel ajal tarru nii nektarit kui õietolmu nii enda jaoks kui noorte toitmiseks. Kui sel ajal perest mett võtta, on see mesilastele suureks katsumuseks. Mesinikul on vaja, et pere saaks soodsalt areneda, ka suvisest korjest osa võtta ja järgmise talve üle elada.
Kui taimekasvatuslikus tootmises külvatakse seeme mulda, hooldatakse, haritakse, väetatakse ja saadakse saaki, siis mesinduses on vaja, et pere saaks hästi välja areneda ajaks, kui loodusest tuleb korje. Sellest ainult ei piisa. Ka ilm peab olema korjamiseks sobiv, rääkimata nektarit tootvate taimede õite kestusest. Meil on põhiline korjeaeg vaarikate ja paakspuu õitsemisajal.
Näiteks tuli sel kevadel pärast suhteliselt soodsat talvitumist küllalt pikk soe periood. Pered, kes otsustasid kiiresti arenema hakata, jäid järgneva külma aja vangiks: noored järglased on kasvamas, aga väljast pole midagi vajalikku saada ja ilmgi ei lase korjele minna.
Sellistel tingimustel soovib pere hakata sülemlema, aga kui see sünnib kevadel liiga vara, ei pruugi pere elujõud säilida. Jälgisin sellist protsessi selle varakevadise sooja jooksul. Pere sülemles, õnnelikul kombel läks põhiperel hästi. Uuel soojal ajal hakkas ta kiiresti arenema. Algas ka suhteliselt pikk korjeaeg ja mesilased said tõhusalt korjata.

Üles kirjutas
HELJA KAPTEIN

Veel lugemist:

Uudised

Septembris Käina kandis sadu astelpajupõõsaid tühjaks teinud Hiiumaa karu kadus pildilt üsna kohe peale seda. Seevastu novembris tuli aga Saaremaalt teade, et seal on...

Ahto ilmajutud

Paistab, et lumesajud on möödas (vähemasti mõneks ajaks) ja teatepulga võtab kalendrile kohaselt üle kevad. Tagasilööke veel talve suunas kindlasti tuleb, kuid see nädal...

Digileht

Hiiu Leht 29. märtsil Kas karu kolis Saaremaale? Hiiumaa soovib 2-eurosele mündile Kärdla koolist Soome professoriks Toomas “Tuut” Tross :Milleks meile on vaja teatrit?...

Persoon

Elu oleks võinud minna nii, et Annekatrin Kaivapalu õpetaks võib-olla tänagi Hiiumaal lastele eesti ja soome keelt nagu ta seda pea kümme aastat ka...