Tänases lehes on taas palju juttu nn punamonumentidest, neist, mis juba muuseumi viidud ja neist, mis veel viiakse.
Vasturepliigiga Hiiu Lehe juhtkirjale esineb militaarajaloolane Jüri Pärn. Ta kurdab, et kuni viimase ajani ei pidanud ta neist monumentidest mõtlemagi. Ei näinud ta neis ka mingit punasust, kurjust ega eestivastalisust. Ta süüdistab punamonumentide nn vastaseid selles, et ta on nüüd sunnitud sellest mõtlema, rääkima ja kirjutama.
Tal on õigus selles mõttes, et nõukogudeajast pärit monumendid olid meie 30 iseseisvuse taastamise järgset aastat justkui tolmu all – käisime neist mööda ega pööranud neile tähelepanu. Kahtlemata oli see viga.
Eksib ta aga selle suhtes, kes need haavad lahti kiskus – kindlasti mitte Eesti riik, mis otsustas punamonumendid lõpuks ometi teisaldada.
Kas kogenud militaarajaloolane pole ehk märganud, et Ukrainas algas 200 päeva tagasi, 24. veebruaril sõda? Just see sõda, Venemaa rünnak iseseisva Ukraina riigi vastu, kiskus lahti meie vanad haavad. Tõi taas väga teravalt meelde, kuidas Nõukogude Venemaa Eesti riigi 1941. aastal esimest ja 1944. aastal teist korda okupeeris. Nõukogude Venemaa võttis meie riigi kodanikelt vabaduse. Tuhanded Eestimaa elanikud langesid sõjas, tapeti, küüditati või põgenesid kodumaalt 1944. aasta septembris üle tormise mere.
Pärn viitab, et militaarajaloopärandi näitamise pealt võib teenida kena kopika, aga kõik pole müüdav. Ukraina riik seda oma ja sisuliselt ka Eesti iseseisvuse eest võideldes praegu tõestab.
13. september 2022
