Piret Eesmaa
Piret Eesmaa Küllaltki loogiliselt viis rada taimeteede maailma. Proovisin igasuguseid. Kassinaeris on näiteks vahvat värvi. Nurmenukk jääb väga ilus. Aga maitseelamust jäi enamike taimeteede puhul väheks. Huvitav leid oli köömnetee. Hea maitse ja tõeline võlurohi kõhuvalude vastu. Lõpuks jäin truuks piparmündile, just värskele. Võib-olla on igaühel oma taim ja polegi vaja midagi täpsemat nende kohta lugeda, vaid tunned selle intuitiivselt ära. Mulle sobis piparmünt.
Aga mul oli ka mälestus esmaspäevastest koolipäevadest, kus lõunaks pakuti alati makarone hakklihaga ja kõrvale, magustoidu asemel, magusat pruuni teed. Klaasis. Ja selle tee isu tuleb mõnikord siiamaani peale. Ma arvasin kogu aeg, et see on lihtsalt tavaline must tee. Mingi Lipton Yellow Label või Earl Grey, pakist. Pole kõige kvaliteetsem ega kehasõbralikum.
Aga ühel päeval tuli kuhugi töö juurde keegi fermenteeritud põdrakanepi lehe teega ja ütles, et joob seda kohvi asemel. Taimeteena kofeiini selles muidugi ei ole, aga välja näeb tume ja tõmmu ning suhkruta maitseb ka kergelt mõru. Suhkruga aga oli see täpselt seesama maitse sealt esmaspäevase kooliprae kõrvalt! Ostsin teed tükk aega poest, Ivan chai nime all, aga hiljuti sattusin sel teemal vestlema oma Kunksmoorist täditütrega, kelle köögis kuivab mitmeid erinevaid taimi nii tee kui maitseainete jaoks. Ja ta rääkis, kuidas tegi ise fermenteeritud põdrakanepi teed.
Selleks tuleb korjata taime lehti ja neid käte vahel muljuda, kuni hakkab erituma mahla. Siis panna need purki, keerata purgile kaas peale ja asetada päikese kätte hapnema ehk fermenteeruma. “Kaant täitsa kinni keerata ei ole vaja,” ütles ta mulle. Ja siis võib katsetada – lasta olla tund, lasta olla mitu tundi, lasta olla terve päev, lasta olla mitu päeva. Hallitama ei tohi lasta. Pärast hapnemist laotada lehed paberile või kandikule laiali ning asetada kuiva ja pimedasse kohta kuivama. Päris mustaks ega pruuniks lehed sellisel kodusel meetodil küll võib-olla ei lähe, aga ükskõik kui vähe või kaua neil seal purgis olla lasta, tuleb tee hoopis teistsuguse, mõnusama maitse ja lõhnaga, kui niisama värskeid põdrakanepi lehti kuivatades.
Naljakas, millise pilguga ma seda “umbrohtu” nüüd tee ääres vaatan. Veel mõned aastad tagasi ma poleks osanud seda looduses äragi tunda. Oma aias oleksin ta pikemalt mõtlemata maha niitnud – nüüd aga vaatan neid kraavikaldal ja kivi ümber kasvavaid lillasid õisi ja mõtlen: “Kuidas teha nii, et mul järgmine aasta neid siin veel rohkem oleks?” Näib, et olen leidnud veel teise oma taime – põdrakanepi.
