Tol hilissügisesel pärastlõunal juhtusime kuidagi poolkogemata Jaamakülla – see endine metsatööstusasula paikneb Lõuna-Pärnumaal ja sündis kunagi tänu raudteele.
Peatänava kõrval seisab päris mitu suurt 1950ndail aastail ehitatud puitbarakki, enamikus neist veel elu sees, ent üks juba tervenisti tühjaks jäänud. Ei saa öelda, et need ehitised mus just kõige positiivsema tunde esile manasid. Kuidagi võõrastav tundus see vaade. Justnagu mingi Siberi asula või muu säärane, aga huvitav samal ajal.
Mis raudteesse puutub, siis algselt rajati see kitsarööpmelisena Valgast Ruhja kaudu Pärnusse kulgevana. Kui juba kord olime Jaamakülas, tahtsin ka raudteejaama ära näha. See kannab hoopiski Surju nime, siit kolme versta kaugusele jääva endise vallakeskuse järgi. Jaamahoonete kompleks on veel peagu täielikult säilinud. Alles on nii 1896. aastast pärit peahoone kui kõrvalehitised, kaasa arvatud pisike peldik ja kivist veetorni alumine osa. Kuid kahjuks nii hüljatud ja lagunev on siin kõik. Ka asula poole viiva tee äärne endine kauplusehoone on tühi. Kus siin kunagi ikka võis elu olla! Nüüd aga on paik nii tühi, nii lagunev ja vist kaduvikku määratud. Vähemalt jaama peahoone võiks ju veel päästa, see kuuluvat pealegi muinsuskaitse alla. Kuid vaevalt seda tehakse. Näed, jaamasilt “Surju” on majaseinal alles ja puha…
Kurb hakkas seal kaduvikku määratud ümbruses.
Üritasime autoga mööda raudteetammi endise Sigaste peatuseni välja sõita, kuid tee, mida kaartidele pole märgitudki, oli väga konarlik. Raputas nii kõvasti, et hirm auto pärast kallale tikkus. Riisseljal pidasime paremaks maha keerata. Kitsarööpmelise ajal oli siin kah omaette raudteepeatus ning siitsamast keeras haruraudtee Iklasse.
Viimane reisirong sõitis Pärnu-Mõisaküla vahel jaanuari lõpus 1996. Kaubarongid kolistasid veel sajandi algulgi. Raudtee võeti üles 2008. aastal.
Võib kindel olla, et erinevalt Haapsalu raudtee taastamise lootusest siia kindlasti kunagi rööpaid uuesti maha ei panda. Mõned asjad jäävad paratamatult minevikku.
