Tervitusi toome Prangli saarest!
Ainsast Põhja-Eesti saarest, mis on – uskudes omaaegseid kroonikuid – olnud püsiastustatud alates 13. sajandist. Justnimelt mitte saarelt, vaid saarest, nagu kohalikud ütlevad, mille kõrval Hiiumaa paistab justkui Austraalia väikese Tasmaaniaga võrreldes.
Kui Kärdla või Emmaste tunduvad teile liiga kärarikkad kohad, tulge talvel Pranglisse – siis on siin tõeline vaikuse oaas. Umbes 100 püsielanikku, kool, pood, rahvamaja, randades igavlevalt hulpivad hallhülged ning päevad, mis kulgevad monotoonses rütmis ja mille suursündmuseks on Wrangö praami saabumine sadamasse. Kui talvel jääseis ikka lubab ja laev mandrilt, Leppneemest väljub.
Ülemäära kalliski pole saares elada. Tursamaks on omast käest võtta, forelli ja lesta liigub ning hülgeliha täidab põlissaarlaste sügavkülmikuid.
Ka raketina taevasse tõusnud energiahinnad meid ei ehmata. 1924. aastal uskusid teadlased, et Prangli saar on naftast ning maagaasist pungil ning omaaegsed spekulandid proovisid naftaleiukohtade lähedale maad kokku krabada.
Ka raketina taevasse tõusnud energiahinnad meid ei ehmata. 1924. aastal uskusid teadlased, et Prangli saar on naftast ning maagaasist pungil ning omaaegsed spekulandid proovisid naftaleiukohtade lähedale maad kokku krabada.
Naftat paraku ei leitud, uusi Rockefellereid ei sündinud, küll aga niriseb meie talu lähedalt gaasiaugust siiamaani maagaasi välja. Nõnda võime hommikusi härjasilmasid käia praadimas või õhtust grilli teha omaenda gaasipuuraugu juures – tikust tuld ja juba ta põlebki. Äkki peaks Eesti Gaasi peakorteri Tallinnast hoopis meie juurde saarele kolima?
Olgu selle gaasiga kuidas on, aga suvel tasub meile kindlasti külla tulla. Tõsi, vähemalt külalised Harjumaalt on selle saare enda embusesse haaranud ning tekitanud siin – naljaga pooleks – tõelise liikluskaose, mida valvama ning likvideerima on toodud isegi pealinna politseinikud. Nii et pole mingi ime, kui saare ainsal „autobahnel“, mis kulgeb Kelnase sadamast meie armsa Laurentsiuse puukirikuni mundrimehed aegajalt puhumisreide korraldavad.
Profülaktika mõttes.
Ja külalisi meil suvekuudel juba jätkub – pole vist Tallinna ümbruses klassi, kes oma lõpuekskurssiooni Pranglis teha ei taha ning töökollektiivi, kelle suvepäevad ei hõlmaks endas nõukaaegses kastiautos mööda saart ringiloksumist. Sigimist-sagimist juba jätkub, nii et saare veevarudki jaanipäeva paiku kuivale kipuvad jääma.
Ja külalisi meil suvekuudel juba jätkub – pole vist Tallinna ümbruses klassi, kes oma lõpuekskurssiooni Pranglis teha ei taha ning töökollektiivi, kelle suvepäevad ei hõlmaks endas nõukaaegses kastiautos mööda saart ringiloksumist. Sigimist-sagimist juba jätkub, nii et saare veevarudki jaanipäeva paiku kuivale kipuvad jääma.
Igatahes tragidel saare turismiettevõtjatel on suvehooajal käed-jalad tööd täis. Kohalikud turismimagnetid tuleb ju üle vaadata – olgu selleks gaasilätte kõrval ka teise maailmasõja käigus saare kõrval uppunud laeva „Eestirand“ ohvrite matmispaik, vana Saksa lennuki rusud või siis lihtsalt hiidrahnu mõõtmetes Punane kivi, milles just ülemäära punast värvi aimata pole. Oleme ka omamoodi maandumisplatvorm või transiitsaar nendele turistidele, kes meie kaudu lähedalasuvatele Aksi või Keri saarekestele kaatri või laevaga sõita tahavad.
Muidu on meil kõik väga lihtne – kolm küla, Idaotsa, Lääneotsa ja Kelnase ning 6,6 ruutkilomeetrit pindala. Lihtsalt ole ja ela. Ja sära!
Uhked oleme ka oma Miami beachi, täpsemalt Mölgi ranna üle koos kuldkollase liiva ning taamal laiuva Tallinna siluetiga. Suvine surf ja chill toimub just siin.
Ah jaa, kui meile külla tulete, siis arvestage, et kohalikud räägivad põnevat Prangli murrakut, kus Arvod on Arvud ja Raivod on Raivud.
Ja kus mõnusa meeleolu kohta öeldakse kohalikus murrakus lihtsalt – kõik on trois!
Karin ja Rando Soome
