HARDA ROOSNA Jalakäija- ja lastesõbralik
Üldiselt tahaks kiita kujundust selle eest, et väljak on kujundatud jalakäija- ja lastesõbralikuks. Parkimine on taandatud teisejärguliseks, mis muidugi võib mõningaid autosõltlasi pahandada.
Rõõm on näha uusi istutatud puid, liigid mõistlikult valitud ning istikudki korralikult kogukad ning valdavalt hästi kasvama läinud. Tulemus kiidab tegijaid!
Puidust paviljonid tekitasid algul võõrastust, kuid hiljem on mulle meeldima hakanud. Nende siseõu on kenasti haljastatud ning tuulevaikne ja soe koht istumiseks külmal ja tuulisel kevadpäeval. Kui puud suuremaks kosuvad, pakuvad nad rohkem varju ka palavusega. Loodetavasti osutuvad nii punased kased kui toompihlaka sort ‘Robin Hill’ piisavalt külmakindlateks.
Tulevikule orienteeritud lahendus on nn vihmapeenrad, mis on mõeldud kõvakattega aladelt äravoolava sademevee immutamiseks, et see kohe kanalisatsiooni ei voolaks. Suuremate padude jaoks on mõeldud äravoolukaevud. Tehnilisi jooniseid mul pole, seega ei oska öelda, kas need on rajatud vastavalt projektile ja kas äravoolukaevud on ikka õiges kõrguses. Vihmaga voolab vesi parklast peenrasse küll, kuid üsna aeglaselt, sest pilud äärekivide vahel on üsna kitsad ning võivad ka kergesti lehtede jm sodiga ummistuda. Loike tekib ikkagi, osalt küll ka rajamisvigade tõttu (vale kalle või sillutise vajumine).
Vihmapeenardesse on istutatud lepad, täpsemalt halli lepa lõhislehine vorm ‘Laciniata’, mis on ju kena õhulise võraga puu ja talub nii kuiva kui liigniiskust. Loodetavasti on sort poogitud sanglepale ja mitte hallile lepale, viimasel juhul on oodata rikkalikult juurevõsusid…
Lisaks leppadele on vihmapeenrasse istutatud (miskipärast küll väga hõredalt) roog-sinihelmikat. Sõltuvalt sordist võib see kaunis kõrreline küll ajapikku õitsemise lõpul väga laiali vajuda, selleks tal antud kohas ruumi pole. Harilik sinihelmikas oleks ehk parem valik olnud.
Sademevee immutamiseks on ilmselt mõeldud ka “triibulised” alad, kus betoonkivide read vahelduvad murutriipudega. Paraku on muruks mõeldud triibud kuivaga kokku vajunud, mis tekitab eriti raskesti jalgsi ületatava pinnakatte, isegi kontsatu kingaga. Kuid kui triipude vahed edaspidi murutaimede ja lahja mulla või liivaga täidetaks, oleks probleem lahendatud.
Purskkaevud on samuti palava ilmaga tore mängukoht nii lastele kui täiskasvanutele. Samas sealt läbi kiirustajale isegi ohtlikult libe tee, eriti kui vesi tuulega kaugemale kandub.
Betoonist künkad on leidnud palju kasutust vigursõitu harrastavate laste poolt.
Hundipaju kohtub preeriaküünlaga
Püsikute ja põõsastega haljastatud künkad ja nende ümbrus koos mänguväljakuga olid turismihooajal samuti lasterikkad. Küngaste kujundus ja haljastus pakuvad see-eest päris palju peamurdmist. Mis on siin olnud haljastuse kandev idee?
“Kavandatud haljastuses kohtuvad Hiiumaa loodus ja Kärdla aiad,” ütleb projekti seletuskiri. See kõlab minu jaoks nagu – mis iganes kohtub millega iganes. Hundipaju kohtub preeriaküünlaga!
Küngaste taimevalikut ja -paigutust vaadates täpselt selline mulje jääbki. Ei leia siit esteetiliselt mõjuvaid kombinatsioone, läbivalt kasvukohale sobivaid taimeliike ega funktsionaalsust. Kohati aimub mingit loogikat, et vähenõudlikud ja varjutaluvad pinnakattetaimed… aga kohe kõrval on hoopis midagi muud. Istutussüsteem jooniste ja seletuskirja järgi on ka parajalt keeruline olnud. Püsikute istutamisel on kasutatud ruut-maatrikseid, mida keeratakse ja pööratakse, nähtavasti, et saavutada juhuslikkuse muljet. Ja see ongi saavutatud, osalt ka tänu istutajatele, kes vahepeal vist omadega täitsa sassi on läinud!
Taimede valikul on vägagi küsitav rohkeid juurevõsusid ajavate põõsaste kasutamine eriti istutusalade servades. Meil vähetuntud laukapuu kasvab Saaremaal ja on iseloomult nagu põõsakujuline, rohkete teravate astlatega kreek (vt ka Tapio Varese lugu Hiiu Lehes 27. juulil 2018). Heakene küll, et õitseb ilusti ja et viljadest saab maitsvat likööri teha. Koos näärelehise kibuvitsaga on nad tõesti väga kiired ja tõhusad tihnikumoodustajad! Kas laste mängud ja (väga) ogalised-astlalised põõsad kokku sobivad, on ka küsimus.
Osa taimeliike-sorte on rajajate poolt asendatud. Näiteks madalakasvuline villane paju tundub olevat asendatud raagremmelgaga (?), mis teadupärast kasvab suureks puuks. Kahtlane on ka kasutada hariliku pune külmaõrna sorti ‘Bristol Gross’ vmt sordi ‘Compactum’ asemel.
Küngaste kujunduse ja funktsionaalsuse kohta on küsimusi tekkinud ilmselt paljudel, mitte ainult minul.
Miks küll on projekteerija lootnud, et nii järskudel nõlvadel koorekate püsima jääb?
Gravitatsioon, paduvihmad ja turnijad suunavad vääramatult nii koorepuru kui mulda (ja juurdumata taimigi) aina allapoole varisema, kuni nad maanduvad mänguväljaku liivas ja betoonsillutisel.
Miks on laps-turnijate ja nendel käest kinni hoidvate vanemate jalgade alla istutatud mitmesuguseid õrnu taimekesi? Selge see, et taimekesed sellistes oludes ellu ei jää.
“Õnneks” on haljastajad kasvumullaga toonud istutusküngastele naadijuurekesi, mis ka hästi kasvama on läinud. Ja naat juba on tunduvalt robustsem pinnakatja.
Ja kui juba funktsionaalsusest juttu, siis on täielikuks mõistatuseks tumeda aroonia kasutamine sõiduteede ja parklate servas, kohati isegi 30 cm kaugusel äärekivist. Kuidas aroonia kasvab, on ju kõigile teada-tuntud fakt – kõigepealt hooga kõrgusesse, vähemalt 2 meetrit ja siis põmmdi pikali koos raskete marjadega. Kanada diervilla on aga tunduvalt parem valik.
Aga küllalt rooskamisest. Üldmulje on ju siiski positiivne, nii projekti kui selle elluviimise osas. Mõningad möödalaskmised annab kindlasti parandada.
Kristiina Hellström
maastikuarhitekt, agr. dr.
