Kenad tervitused, naabersaarelt!

Maria Ruubas

Ood sügisele ei taha mu sees kuidagi vaibuda. Just siis avaldub saarel kõikse paremini argipäeva poeesia, eraldatuse eksootika ning võimalus elada aeglaselt. Tõeline luksus. Koht kiirenevas maailmas, kus tume­rohelised metsad ajavad kadedusest roheliseks; kus punktist A punkti B kulgetakse; kus tähistatakse nii et on hea endal ja ümbritseval; kus hoitakse au sees olnut ning vaadatakse lootusrikkalt tulevikku; kus kohalikud on muhedad ning toit aeglane ja maitsed ehtsad.
Ja kui on saare sügisest midagi veel suuremat lemmikut, siis on see toit. Toit on mu teema. Ja kirg. Meeldib süüa teha. Otseloomulikult ka süüa. Siis veel – toidust rääkida, toitu osta, toitu nuusutada, toidust mõelda. Võib täiesti nii olla, et sen esimene, millele hommikul silmad avades mõtlen ning viimane, mis enne uinumist peast läbi käib. Vahel ei anna too uneski asu. Ja sestap on see sügise algus eriti magus aeg. Sest märksõnaks on küllus. Metsast koju viidavad seenevannid ja marja­ämbrid – need on Hullud Päevad saare moodi.
Muidugi, nüüd olen juba paar aastat talus perenaiseks. Aga ma muidu ju läbi ja lõhki linnatüdruk. Mõni aeg tagasi nakatas mindki siiski moodne põllupidamine. Alustasin sellest, et olin rohenäpp korteris, seemned potis aknalaudadel. Võisin ennast­unustavalt vaadata, kuidas midagi kasvab. No nii 30 minutit, sest sen minu keskmine tavaline aeg keskendumiseks. Tihti pidin siiski pettuma, sest silmnähtavalt siiski midagi nii poole tunniga ei kasva. Siis astusin sammu kaugemale. Võtsin kätte, küsisin tollaselt kolleegilt nurgakese tema aiast, kaevasin endale väikese maalapi, kus mängisin kohe päris põllumeest. Sealt edasi tuli juba oma pesa, kus esimene tööülesanne oligi kasvuhoone. Olgu, abikaasa abiga. Ja kui ma ütlen abiga, siis tema tegi siiski enamuse ja mulle jäi nii-öelda projektijuhi roll. Aga miks? Sest oma herned on kõige magusamad, oma tomatid kõige värvilisemad ja oma kartul kõige parem. Seda ülevoolavat rõõmu ei saa kirjeldada, kui oma käega istutatud, kastetud ning muud moodi poputatud taim hakkab tagasi andma.
Enne veel, kui sõrmed mulda ei olnud päris mu rida, siis proovisin leida saarelt oma taluniku, jahi- või kalamehe. Selles osas oli hindamatu abiline Facebooki grupp Korilaselt korterisse, saarlaselt salve. Jaa, jagamis­majandus toimib siin hästi, sest aiasaadused, kodutehtud hoidised, liköörid on hindamatu valuuta. Eriti aga meeldivad üritused, kus toitu tähistatakse: kõik turud, avatud talud, kodukohvikud – ma olen kohal. Ja mu täiesti vaieldamatu lemmik on Kuressaare Tänava­piknik, mis nüüd homme, 3. septembril pärast kahte aastat covidist tingitud pausi taastulemise teeb. Nii mõnigi on kasutanud mõtet, et see on selline mitteametlik saarlaste kokkutulek. Kus pakitakse korvid, mis täis head ning paremat. Võetakse ühes valge lina, lilled ja küünlad, et õhkkonda tekitada. Tehakse musi punaseks ja haaratakse sõbrad kaasa. Sel aastal saab piknikul ka rahvariideid tuulutada, kas tervet komplekti või mõnda üksikut elementi. Ja kas mul siis vabandust vaja, et tanu kanda! Ei ole. Pidus näeme.
Mususid ja kalasid külluslikult
Maru