Kirjandusmuuseum/EKLA Autor
MERIKE NIIMANN
PS Nime järel sulgudes on toodud talu nimi.
Posti teekond eelmise sajandi algul
Millal esimene kiri Kassarisse saabus või siit saadeti, on praegu veel teadmata. Eeldada võib, et nii, nagu mujalgi Euroopas, liikusid mõisnike kirjad kaupmeeste vahendusel või kiirkulleritega vastavalt vajadusele. Lihtinimeste teated liikusid rohkem suusõnaliselt kui kirja teel.
1902. a aprilli keskpaigast alustati postioperatsioonidega Käina vallavalitsuse juures.
1903. a 23. oktoobril avati Käinas posti-telegraafi jaoskond Hugo Holbergi majas, mis hiljem kuulus Käina majandusühisusele (praegu Aure pood ja Küti Äri). Helme Vähejausi mälestuse järgi oli veel 1955. aastal Käina sidekontor praeguse Küti Äri poolses otsas, kuid hiljemalt 1960. aastast praeguses asukohas Hiiu mnt 7.
Kassarisse saabus post üsna juhuslikult: kui kellelgi oli Käina asja, tõi ta ka kogu Kassari posti ära.
Esimese maailmasõja ajal liikus valdavalt sõjaväeline post. Kui sakslased saared vallutasid, lõppes tavainimeste jaoks postiteenus. Pärast sakslaste Eestist lahkumist hakati tasapisi postivõrku taastama.
1918. a suve lõpust algas regulaarne laevaühendus Heltermaa ja Haapsalu vahel aurulaevaga Hiiumaa, mis muutis ka posti saamise korrapärasemaks. Senisest rohkem hakati tellima ajalehti ning saatma kirju ja õnnitluskaarte, kuid sügiseti esimese jääga ja kevaditi jää sulamise ajal tekkis posti kohale toimetamisega ikkagi probleeme. Vahel katkes ühendus mandriga mõneks päevaks hoopiski. Olenevalt aastast toimus postivahetus 3–6 korda nädalas.
Postiljon Mari Krumholts (Liiva) Esikülast käis Käinast jala posti toomas. Kui nähti, et Mari on Käina poole teel, asutasid inimesed end mõne aja pärast Liivale posti ootama. Kuigi post alati kella järgi ei saabunud, kulus ootajail aeg maailma asju arutades ometi kiiresti.
Peale Marit hakkab raske postikotiga, samuti jalgsi, Käina vahet käima Tiiu Elbach (Koopa). Tiiu tütretütar Tiia Karapetjan meenutab: “Vanaema ikka rääkis, kui raske töö on tuua Käinast Kassari suure kotiga posti. Ta tavatses öelda, et elada tuleb homse nimel. Ta kogus mu emale gümnaasiumi raha. Oli ka paremaid päevi. Kui ta Oskar Kallasele posti viis, siis too andis alati krooni ja see oli suur raha. Vanaema vedas posti 1930ndate lõpuni.” Salme Uusoja (Aadu) mäletab, et ka Toomas Välja (Pusu) oli postivedaja.
1925. aastal on Aino Kallas kirjutanud: “See on peaaegu võimatu minu jaoks töötada tõsiselt Londonis ja see väike saareke on ideaalne paik. Mul ei ole seal naabreid, välja arvatud üks vana daam, kellel on väike maja mitte kaugel minu asukohast. Postimees käib seal kolm korda nädalas ja ma jalutan väiksesse postimajja välja võtma oma kirju.”.
Kui kassarlased võtsid nõuks avada kohalik postiagentuur, elas Kassari saarel ligemale 700 inimest, oli kaks kooli viie õpetajaga, kolm ühingut ja kaks kinnitusseltsi ning Aino ja Oskar Kallas veetsid siin oma kolmandat suve.
Postkontori avamine
21. novembril 1926 pöörduti palvega Keina postkontori ülema poole. Postkontorite peavalitsus tegi palve peale omakorda esildise Keina postkontori ülemale, et “nädala jooksul jälgida, kui palju kirju ja ajalehti läheb Kassare saarele ja kui palju kirju sealt päevas saadud”. Nädalase jälgimise tulemusel, 31 ajalehte ja 18 postkaarti, lubas peavalitsus oma kirjas 10. veebruarist 1927: “Et veel sel suvel avatakse postiagentuur, mille sündsam asupaik oleks koolimaja, piimaühisus, tarvitajate ühisus ehk ka seltsi maja”.
Otstarbeka asukoha valimiseks otsustati kokku kutsuda ülesaareline koosolek. Asukohtadena seati üles Gustav Elmi (Kalju) kauplus Kiisi külas ja Kassaris asuv Keina Ühispiimatalituse koorejaam, kus juhatajaks oli Rudolf Kask (Aida). Hääled jagunesid nõnda, et kaupluse poolt oli 25, vastu 57 ja erapooletuid 4 ning koorejaama puhul oli poolt 56, vastu 17, erapooletuid 4.
7. märtsil 1927 teatab Posti-telefoni-telegraafi Peavalitsus, et “Koorejaamas avamisele tuleva postiagentuuri nimeks “Kassari-Hiiumaal” maavalitsuse poolt takistusi ei ole”.
Ei jõutud veel ruume sisse seadma hakatagi, kui saabus 117 allkirjaga protest. Põhjenduseks toodi, et koorejaam on avatud vaid kella kuuest kümneni hommikul, kuid G. Elmi pood on lahti päev otsa. 25. mail saabub Keina vallanõukogu päästev otsus, et “Postiagentuur saaks asetatud Kassari saarel Kassari mõisa seltsimajja, mis juba niivõrd korras on, et sinna sisse saab kolida. Kõige kaugemad elukohad 2,5 km Kassari ja Orjaku asundusest 4 km kaugusel”.
22. juulil 1927 avatigi mõisas asuvas seltsimajas postiagentuur, juhatajaks sai Priidu Elmi (Kantsi). Juhataja palga suurus oli 5 krooni. Priidu lahkub sellelt kohalt vähem kui aasta pärast just väikese palga tõttu. Uueks juhatajaks saab 1928. aasta 24. maist aednik Anton Kibus (Kärneri).
Nädal hiljem, 1. juuni tuulisel pealelõunal mängivad külapoisid tulega, maha põlevad nii seltsimaja koos seal asuva postiagentuuriga kui Kassari mõisa härrastemaja. Tulekahjujärgselt viiakse side koolimajja (endine Kassari mõisa antvärkide maja, hiljem koolimaja, praegu Hiiumaa muuseumi Kassari ekspositsioonimaja), kus see on külastajatele avatud juba 14. juunil.
“Ootan posti, mis tuleb viis korda nädalas,” kirjutab Aino Kallas 22. juunil 1928.
Et ka Anton Kibus tahab juhataja kohalt väikese palga pärast lahkuda, tõstetakse see 1. aprillist 1929 üheksale kroonile. Veel samal aastal “avati agentuuri raha-, paki- ja lunaliste saadetiste operatsioonid väärtuse ülemmääraga 100 krooni”.
28. oktoobril 1930 kolitakse sideagentuur Antoni koju ja koolimajas asuv kõnepunkt muudetakse maksuliseks telefoniks, mille eest hakkab vastutama abiõpetaja Alide Medri. Agentuuri juhataja A. Kibuse kodus olev maksuline telefon muudetakse aga kõnepunktiks.
Eesti vabariik püüab posti saartele organiseerida parimal võimalikul viisil, keerulistes ilmastikuoludes kevadel ja hilissügisel, üle Vormsi ja Saaremaa kaudu. Proovitakse ka lennuühendust. Nii on 1932. a 7. veebruari Päevaleht kirjutanud: “Reedel kell 11 päeval startis Lasnamäe aerodroomilt kaitseväe lennuk õhku nooremleitnant Oldi juhtimisel, et lennata Saare-, Hiiu- ja Muhumaale. Lennu sihiks oli tutvuda maandumise võimalustega ja viia kaasa ka posti. Lennuk maandus Hiiumaal (Keina), kus andis ära 26 kg posti, Saaremaal (Orisaarel) ja Wirtsus. Tallinna jõudis leitnant Olt tagasi reedel kell 4 p.l. Selgus, et Wirtsus on kaunis soodsad maandumisvõimalused, kuna mujal on seotud see suure riisikoga. Võimalik, et nüüd katsutakse lennuühendust hakata pidama saartega juba regulaarselt.” Aga nii ei läinud. Õhuteed kasutati siiski harva ja äärmistel juhtudel.
1934. aastal oli Hiiumaal kõige suurem postiagentuuride võrk, sest Eesti postsidevõrgu arendamisel oli seatud eesmärk, et agentuur ei tohi olla üle 8 km ning posti- ja kirjatalu üle 4 km kaugusel.
Post toodi Käinast Kassari postiagentuuri ja Orjaku postitallu, mis oli Villem Kuuse (Värava) talus.
1. juulil 1934 nimetatakse postiagentuur Kassari-Hiiumaal ümber lihtsalt Kassari postiagentuuriks.
A. Kibus pärandas töö oma nooremale pojale Oskarile. Kahjuks polnud Oskarile antud palju elupäevi ja 22aastasena suri ta 3. juulil 1933 tiisikusse.
Seejärel koliti agentuur kaheks aastaks Anton Kibuse venna Rudolf Kibuse tallu Esikülas, mille kohta 1933. a 2. detsembri Maaleht annab teada: “Keina vallavolikogu poolt otsustati Kassari postiagentuuri asukohaks määrata Peetri-Mihkli talu. Ühtlasi otsustati 400 krooni suurune kaasvastutus posti peavalitsuse nõudel määrata agentuuri juhataja Heinrich Kibusele. Tagatist nõutakse posti peavalitsuse poolt võimalikkude puudujääkide katteks, mis võivad tekkida rahaliste operatsioonide toimetamisel”. Rudolf Kibuse tütrele Laine Kõrvile (Peetri-Mihkli) teada olevalt nende suguvõsas Heinrichi-nimelist ei ole. Leidsin küll Emmaste mehe Heinrich Kibuse, kes on sündinud 28. oktoobril 1910 ja vanuselt sobiks, kuid pika vahemaa tõttu tundub siiski vähetõenäoline, et ta iga päev Kassaris käis. Praegu on selguseta, kas sellenimeline inimene oli olemas või eksiti ajalehe teadaandes nimega.
1935. aastal enne jaani kolitakse agentuur Vahe majja, mis on 1929/30 üles ehitatud Kassari mõisa viinaköögi paekividest ja kus juhataja kohuseid hakkasid täitma Helena ja August Vahe.
Aja ja ajakirjanduse muutused
Elmar Hollmann (Pärna): “Juhtusin mõnikord seal olema, kui toimus posti sorteerimine, siis sain pildi sellest, milliseid väljaandeid külas loeti. Loetavaim leht oli Vaba Maa, mille 1938. aastal asendas Rahvaleht. Järgnesid Päevaleht ja Isamaaliidu häälekandja Uus Eesti. Meie koju oli tellitud sotside häälekandja Rahva Sõna, mis suleti 1938. aasta septembris hitlerliku Saksamaa kohta kriitiliste artiklite avaldamise pärast. Seejärel sai tellitud Rahvaleht ja Esmaspäev. Onul oli tellitud vapside (Eesti Vabadussõjalaste liit) häälekandja Võitlus, mis suleti Pätsi ja Laidoneri riigipöörde käigus 1934. aastal. Kuni 1946. aastani kuulus Hiiumaa Läänemaa koosseisu ja maakonna leheks oli Lääne Elu, kuid seda telliti vähe. Ajakirjadest olid Maret, Taluperenaine, Eesti Naine, Huvitav Žurnaal, mis kõik suleti 1940.
Ilmuma hakkasid sellised väljaanded nagu Rahva Hääl, Kommunist, Pioneer. Need jätkasid ilmumist ka peale sõda. Meie post oli Kantsi Priiduga ühes kapis. Mäletan, et mingil ajal oli post Peetri-Mihklil.”
Enne kolhooside loomist tõi Kassarisse posti Käina mees Johannes Kõrv, kes oli riigi palgal. “Ta ehitas siia maja ja pidas lisaks ka kingsepa ametit. Tal oli selline asi, et käed värisesid, aga kingi parandades ei löönud ta iialgi näpu pihta,” muheleb Eino Kaevats (Kaevatsi).
Oma mälestustes kirjutab Ervin Norgan (Paja): “21. juunil, laupäeval, 1941. aastal oli Kassaris seltsimajas pidu. Näidendi nime enam ei mäleta. Ilmar Vahe müüs veel pileteid. Peale peo lõppu, öösel kella kahe paiku lugesime raha üle ja ka piletiraamatusse järele jäänud piletid, köitsime kinni. Ilmar võttis kaasa ja viis sidesse. Tulime hommikul nelja ajal, päike oli tõusnud. Hommikul kella kümne paiku ärgates kuulsime naabrilt, et Saksamaa on alustanud sõda NSV Liidu vastu.”
Teise maailmasõja ajal postside mõneks ajaks katkes. Pärast sõda hakkas elu kujundama uus võim. Peale küüditamist kollektiviseerimine hoogustus ja järk-järgult lisati kolhoosidele kohustusi hoolitseda inimese eest hällist hauani.
1949. a sügisest kehtestati Hiiumaa kolhoosides uus postikorraldus, mille alusel igas kolhoosis asus tööle alaline postiljon, kelle ülesandeks oli viia post igale kolhoosnikule koju kätte, suvel kibedal tööajal isegi põllule. 1950. aastal oli Eestis 300 sideagentuuri, kus töötas 1535 kohoosipostiljoni. Tulenevalt uuest riigikorrast ei liikunud kirjad enam talust talusse, vaid seltsimehelt seltsimehele, olenemata sellest, kas tegu oli meeste- või naisterahvaga.
Peale sõda toodi Hiiumaa post lennukiga Käinasse. Tuli ette ka seda, et halbade ilmastikuolude tõttu ei saanud lennuk maanduda. “Postikotid visati metsavahilt alla ja vahel juhtus, et need läksid lahti. Olen isegi kirju veelombist korjanud. Ega häda polnud midagi. Kuivasid ära ja peatähtis, et kohale said!” meenutab Kalju Kask (Aida).
Kolhoosiajal hakati posti Käinast tooma hobusega. Selle töö peal olid Vaike Kärner (Palade) ja pikemalt tallimees Gustav Kopli (Mäe). Leida Arteli (Paju) sõnul vedasid posti ka Priidu Erik (Kalda) ja tema tütar Helga. “Kõik olid kolhoosi liikmed. Tasu arvestati normipäevades, ka posti laialikandjaile. Kui kolhoos läks üle rahalise tasu süsteemile, said kõik palga rahas,” täpsustab Elmar Hollmann.
Kui proua Helena 1953. a augustis suri, kutsuti sügisel noor Magda ja Meinhard Elmi pere sidetöö pärast Ristetelt Vahele. Aasta pärast viis poeg Ilmar isa Augusti oma juurde Pärnusse. Linda Tikk (Ristitee) mäletab, et vanaisa kandis side vormimundrit veel Pärnuski elades ja oli selle üle väga uhke.
Avaldatud lühendatult.
