Abja-Paluoja on Mulgimaa pealinn – üks päris kena väike linnake sealses linnade ahelas.
Sattusin sel suisa suvisel septembripäeval sinna üsna juhuslikult, aga kui juba, siis juba. Kõndisin Halliste ürgorgu ja ees avanev vaade näis õige mägine. Ikkagi juba servapidi Sakala kõrgustikul!
Samas lähedal viib üle jõe 1950ndatel ehitatud raudteesild, aga see jäi kuidagi ära. Jalad keerasid iseenesest vasemale, Kariste suunas. Seal peaks üks õige ilus järv olema.
Teeääre veeruvaated olid üsna maalilised. Kuidagi tuttav tunne tekkis. Meenus Abava org Kuramaal. Ja näe, taamal paistiski järv! Stend teatas, et siin asub tegelikult kaks omavahel kaelaga ühendatud järve, 37,5 meetrit merepinnast kõrgemal, pindala kokku 57 ha ja suurim sügavus 7 meetrit.
Paraku on järve aina setteid kuhjunud, mistap soostumine käib õige armutult. Vananemist kiirendas 1940ndate alul tehtud meetrine veepinna alandamine. Tjah, kaldad on puha roostikused. Muide, järves on ka üks saar. Järve suubub ja sellest väljub Halliste jõgi.
Siin asunud Vana-Kariste mõisamaja hävis 1952. aastal tulekahjus – teavitas stend. Üks siinsamas veerul asuv kivihoone on aga üles vuntsitud. Naabruses laiub maaliline maastikupark: rohuhaljad lauged veerud, mitmel tasapinnal tiigikesed, järve pool kaharad hõberemmelgad.
Mu tähelepanu köitis taamal kerkiv veer, pigem küll neemiku nõlv. Kuidagi vahemerelise tunnetusega oli see: justnagu mandlipuud seal üksikuna, tipus antiiksed varemed. Nojah, tegu on siiski õunapuudega ning nood varemed küllap mõisa peamaja jäänused.
Ala on veiste karjamaaks. Ronisin üle elektritara, laveerisin lehmakookide vahel, ise pisut peljates ligitõttavaid uudishimulikke sarvilisi. Õnneks jäid nood must piisavasse kaugusse.
Aga vaade – jah, see oli tõesti uhke. Olin umbkaudu lootnud, et ehk midagi toredat avaneb, ent siinne osutus tõeliselt ilusaks! Üksikud vahtrad ja pärnad, ubinates õunapuud. Ja kivised varemed. Tõsi, neid on kunagi üritatud sobimatute kärgtelliste ja silikaatidega parandada, aga olgu peale. Rohurohelised veerud laskusid järve poole, kaldal puudetukki, piklik veeväli tuules säbardumas, taustal laia panoraamina metsane ürgoruveer. Järve kaldajoon sakitas paiguti. Tujukalt. Ühtlasi maaliliselt.
Selle neemikumäe tagumises osas leidub veel lisaks maakivist varememüüre. Siin on varjukam: saared ja jalakad ning sarapuud, aga ka läätspuu ja ebajasmiini põõsaid.
Igatahes on see vana mõisasüda üks väga eriline ja kaunis koht. Huvilisi inimesi siia aga küllap naljalt ei satu – kogu siinne veerupealne on ainult veiste päralt.
