Kajaani heategijad toovad vaid soovitud asju

Soome Kajaani linna koguduse hea­tegevusprojektidega tuuakse Eesti partneritele vaid seda, mida neil vaja, annetatud asju ei tohi müüa, küll võib ära kinkida.
Sellega, et Hiiumaal müüakse heategevuslikul otstarbel annetatud asju, oleme juba harjunud ja müügikohti leidub üle kogu saare. See on üks võimalus – toetada abivajajaid müügist teenitud rahaga. Selgub, et on ka teistsuguseid võimalusi.
Soome Kajaani koguduse töötajad on 25 aastat toonud Eestisse abivahendeid ja tarbeasju, kolm aastat tagasi said nad kontakti Hiiumaaga ja nüüd on ka siin nende hoole­aluseid.
Lapsed toetavad töötasuga
Eestisuunaliste heategevus­projektide üks elluviijaid on koguduse noorsootöötaja Peter Ingman, kellega kohtusime Kärdlas Tuuru majas.
Kõigepealt selgitas ta, kuidas noori heategevus­projektidesse kaasatakse: “Meil Soomes on noortel selline võimalus, mida teil siin Eestis ei ole. Noored saavad ühe päeva koolist vabaks ja lähevad sel päeval tööle, nende teenitud raha kantakse üle koolile ja seda raha kasutatakse humanitaar­projektide elluviimiseks.”
Ingman rõhutas, et nad ei too Eestisse ega Hiiumaale midagi juhuslikku. Kõigepealt küsitakse Eesti partneritelt, mida neil täpselt vaja on. Näiteks soovis Hiiumaa haigla seekord kahte ratastooli, Hiiumaa sotsiaalkeskuse tegevustuba aga invatualette.
Meie Kajaani abi
Seejärel postitatakse soov klubi sotsiaalvõrgustiku listi Meie Kajaani, kuhu kuulub 7000 inimest. “Tagasiside tuleb tavaliselt üsna ruttu – mul on!” kinnitas Ingman. Vahel on kellelgi vajalik ese, näiteks ratastool, kodus seisma jäänud. Või annetab mõni ettevõtja vajaliku hulga maalrivärve. Või ostab keegi vajamineva pesumasina või mikrolaineahju.
Iga asja pärast eraldi Eesti reisi ette ei võeta, seepärast kogutakse kõik soovitu kokku, laaditakse kaubik ja järel­kärud täis ning alles siis tullakse Eestisse.
Näiteks oktoobris käidi Eestis kolmekesi, Peter Ingman, Esa Kivivuori ja Esa Kumpulainen, kaasas kaubikutäis ja kaks auto­järelkärutäit kaupa. Kuna ma soome keelt ei oska, jäigi pisut selgusetuks, kuidas nad teise järelkäru Soomes laevale ja Eestis laevalt maha said. Hoolimata sellest oli osa asju, näiteks mikrolaine­ahi, veel kaubiku kabiinis istujate süles. Ikka selleks, et rohkem vajalikku peale mahuks.
Riik lõpuks tegi…
Hiiumaal on nende hea­tegevusprojektide partneriteks olnud Emmaste kool, Emmaste lasteaed, Tohvri hooldekodu, Hiiumaa haigla, Hiiumaa sotsiaalkeskus jt. Sõidukulud hüvitas seekord haigla, mille jaoks toodi kaks ratastooli ja veel üht-teist. Üks ratastool viidi uhiuude erihooldekodusse Kärdlas nn Pargi kodusse.
“Super – see on nii ilus, et ma ei ole nii ilusat hoolde­kodu näinudki, aga olen näinud palju neid, mis on väga koledad. Olen kogu aeg mõelnud, miks Eesti riik ei tee midagi – nüüd ma saan öelda, et riik tegi selle,” ütles Peter Ingman.
Ühtlasi meenutas ta, kuidas nad 25 aastat tagasi esimest korda tulid: “Meid oli umbes kümme meest, nende seas koolidirektoreid, abidirektoreid, õpetajaid, kellega tulime sügisel esimest korda Eestisse ja tõime abivahendeid. Esimene partner, keda tookord abistasime, oli Loo keskkool Jõelähtmes ja meie toodud vahenditega remonditi koolimaja. Mäletan, et samal aastal ütles ühes Eesti peres üks vana naine – mina usun, et Peter, sa tuled uuesti. Ütlesin talle, et ma ei tea, kui pikk see reis olema saab, ja nüüd on sellest saanud kakskümmend viis aastat. Käisime tollal ka Valkla hooldekodus, kus oli palju probleeme – koos elasid vanad inimesed, kriminaalid ja puudega noored – kõik üheskoos, hooned vajasid hädasti remonti ja puudus oli kõigest, hambapastast, hamba­harjadest, valgustitest…
Nende 25 aasta jooksul on Peter Eestis näinud iga­suguseid kodusid, ka selliseid, kus lastel pole õieti riideidki, toaseinad on räpased ja ruumides pole valgustust. “Panin silmad kinni, sest ma ei suutnud seda vaadata ja hiljem kodus nutsin, kui sellele mõtlesin,” tunnistab ta.