Eelmise pühapäeva Aktuaalse Kaamera avauudis kõneles sellest, et Hollandis toovad meretuulepargid lähiaastakümnetel ühiskonnale oluliselt rohkem kahju kui kasu – ühiskondlik kulu on 5 miljardit eurot suurem kui ühiskondlik tulu.
Üleeelmisel reedel otsustas Hollandi valitsus ehitada lääneranniku merre kolm suurt tuuleparki. Energiakokkuleppega on Holland endale nimelt võtnud kohustuseks suurendada taastuvatest allikatest energia tootmise osakaalu.
Samal päeval avalikustati Hollandi majandusministeeriumi tellitud raport meretuuleparkide kogumõju kohta st kasude-kahjude analüüs. Raport on koostatud koostöös Hollandi riikliku plaanikomiteega (Centraal Planbureau ehk CPBorgan, kes teeb arvutusi eelarvete ja poliitiliste otsuste mõjude kohta) ja komitee tunnistab raporti tulemusi.
Tuuleenergia kohta on tehtud palju raporteid ja uurimusi. Eriline on eelnimetatu selle poolest, et on esimene kümne aasta jooksul, mis käsitleb tõepoolest kõiki mõjusid – kõike, mis on inimestele oluline: tervist, globaalset keskkonda, elukeskkonda, majandust jms. Järeldus on karm: lähematel aastakümnetel ei anna meretuulepargid mingit tulu, ainult kulu.
CPB energiaekspert Annemiek Verrips nendib, et meretuuleparkide ühiskondlik tulem – mõju kliimale, elukeskkonnale, majandusele, tervisele jne kokku – on miinus 5 miljardit eurot, ehk kavandatavad pargid toovad endaga ühiskonna jaoks kaasa 5 miljardit eurot kahju rohkem kui saadakse kasu.
Kui meretuulepargid on valmis ehitatud, tuleb igal aastal hakata arendajatele maksma ligi miljard eurot dotatsioone. See teeb
120 eurot leibkonna kohta, mis arvutatakse tavakodaniku elektriarvetesse. Seda on palju rohkem kui seni arvatud.
Kasu kliimale pole
Nii vastuoluliselt kui see ka ei kõla, väidavad raporti koostanud eksperdid veendunult, et kui ka kogu meri tuugeneid täis ehitada, ei saaks selle abil vähendada CO2 emissiooni. Hollandi lääneranniku kolme hiigeltuulepargiga varjutamine ei anna Euroopa emissioonide osas praktiliselt midagi. See on seotud juba mõnda aega jutuks olnud emissiooniõiguste äriga. Holland tuulepargiomanikuna saab müüa emissiooniõigusi tossutajatele mujal Euroopas, kel on vastavalt õigus oma toodangut suurendada – toimib nn vesivoodi efekt, kus ühte kohta lohku istudes tekib teise kohta muhk. Selgub, et odavam on osta emissiooniõigusi, kui arendada innovatiivset taastuvatest allikatest energiatootmist.
CPB on seni olnud seisukohal, et ehk peaks meretuuleparkide ehitamisega esialgu ootama. Täna hoidub ta kommentaaridest*. Küsimus on poliitikute valikus.
Järeldus hiidlaste jaoks
Kuidas kommenteerida? Hiidlaste jaoks ei ole nendes andmetes suurt uut: võtsid ju teadlased ka siin sõna juba varsti kuus aastat tagasi ja neid seisukohti ümber lükkavaid andmeid pole vahepeal ilmunud.
Küsimus on selles, kes meist kuulub n-ö maksvasse ühiskonda ja kes on dotatsioonist osasaajad. Tegemist on väga tulusa äriga. Karl Marx olevat öelnud, et kui kapitalist haistab 10protsendilist kasumit, muutuvat ta positiivselt aktiivseks, kui 300protsendilist, siis ei kõhklevat tagasi ühestki kuriteost.
Praegu kerjatakse tuuleenergeetika teemaplaneeringule uuesti valdade heakskiitu. Dokumentide viimastes variantides on koostaja olnud ettevaatlik numbritega. Nimelt sai eelmine kord planeeringu seletuskirja lk 24–25 toodud numbrite põhjal välja arvutada, et ühe 2megavatise tuugeni (rootori läbimõõt kuni 150 m, samba kõrgus 175 m) eest olevat planeeringu koostaja arvates sünnis kohalikel elanikel oma vastavaks otstarbeks loodud MTÜle küsida talumiskompensatsiooni
500 eurot valla peale aastas, valla eelarvesse rohkem. Dotatsiooni näol pidavat aga kogu Eesti maksma ligi
27 000 eurot aastas. Mis see siis kokku teeb? Kui iga 500 euro eest saab osta 27 000 eurot, siis peaks kasum olema ligi 5400 protsenti!
Hilisematest variantidest avameelsem 2011. aasta vahearuanne (lk 56–57) reedab aga ka, et selle talumiskompensatsiooni saamiseks peaks muutma maksukorralduse, elektrituru ja keskkonnatasude seadust. Nendesse numbritesse tuleb suhtuda muidugi ettevaatlikult, sest täpseid summasid mõjutavaid väiksemaid faktoreid on veel ja summad muutuvad natuke ka ajas. Igas variandis tõdeb planeering aga, et kõik on läbirääkimiste küsimus, ehk sõltub kohaliku valla kompetentsist ja jõust. Põhimõttelisi suurusjärke muutvaid poliitilisi otsuseid pole vahepeal vastu võetud.
Emissiooniõigustega enam rikkaks ei saa
Energia tuulest ületootmise võimalusi Eestis nähakse kui võimalusi müüa emissiooniõigusi. Me ei tohi siiski unustada seda, et emissiooniõiguste hind on tõesti süsteemi loomisest saadik langenud terve suurusjärgu võrra. Niisiis ei saa jätta kahe silma vahele tõsiasja, et kehtivate dotatsioonide abil on peale tuuleparkide valmimist võimalik rahaliselt oluliselt nõrgestada Eesti riiki ja inimest. Praegu ei tohi me endalt jätta küsimata, kellele see on kasulik ja kellele on kasulik saada enda mõju alla mereterritooriumid Eestist läänes.
Andmetes hiidlaste jaoks uut eriti ei ole.Uus on, et meie hulgast on esile tõusnud poliitikuid, kes paistavad olevat dotatsioonisaajad. Küsimus on, kas meie pool, siin metsikus idas, on kogumõjude arvutustel mingi roll või läheb samuti käiku poliitiline otsus tavakodanike arvel: suureneb lihtsalt tootmine, CO2 emissioonid jäävad samaks; elektritarbija raha saab ära kulutatud nagu ka raha teenimise vahend – meie elukeskkond.
Kristi Ugam
* NOS (Nederlandse Omroep Stichting) Õhtused põhiuudised 5. oktoobril 2014, ajakirjanikud Eva Wiessing, Mareleen de Rooy ja uudisteankur Rik van de Westelake. http://nos.nl/uitzendingen/21798-nos-journaal-5-oktober-2014-2000u.html
