Lisette minek ise oli saatuse tahtel juba sümbolitest kubisev. Tormine ilm, kapteni turvalisust silmas pidades tehtud valik ja sinna juurde antud kommentaar, et vastupidiselt 1944. aastale on täna vabadus mitte riskida. Toona tuli aga vabadusse püüelda kasvõi läbi tormi.
Me ei saagi seda tunda, aga me suudame seda mäletada. Igaüks vast teab kirjanik Juhan Liivile omaks pandud ja nüüd juba aforismiks tõusnud mõtet „Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta.“ Kui me ei tea, kust me tuleme ja mida oleme rahvana läbi elanud, ei ole meil ka tulevikku. Pole neid sündmusi, mis ühendaks. Olgu see siis heas või halvas. Kõige kiiremini tulevad meelde küüditamised või hoopis näiteks laulev revolutsioon.
Olgem ausad, me ju ei mõtle selliste asjade peale tihti. Hädald tuleb meelede, et suur põgenemine toimus just 1944. Eks see ole ka mõistetav, sest see ei puutu argiellu ja naljalt meelde ei tule, kui just keegi seda esile ei tõsta. Mida põlvkond edasi, seda vähem neid sündmusi mäletatakse ja karta on, et ka mälestatakse.
Asjad, mis meil igapäevaelus on käes, kipuvad muutuma meie mõtetes tavaliseks. Nii igapäevaseks, et ei pane seda enam tähele ja ei mõtle selle peale. Paraku kipub tavaliseks muutuma ka see, et meil on vabadus ja oma riik.
Järgmisel nädalal tähistame taas Eesti taasiseseisvumise aastapäeva. Jälle on käes see kord aastast, kus me võiksime korraks mõelda selle peale, kuidas me vabaduse saime. Nii nagu Lisette sõit pani loodetavasti paljusid mõtlema, kuidas inimesed toona valisid vabaduse ja püüdlesid selle poole.
Vabadus ei ole midagi iseenesestmõistetavat, vaid selleks peame me ise midagi tegema. Näiteks mäletama ja mälestama.
(h)ädald hädavaevalt 
hädald teen oma nime Phl
