Tapio Vares Enam paelus mind aga suurejooneliselt taastatav prantsuse stiilis park, eeskätt oma igas kõrguses valgepöögihekkidega. Tasapisi hakkas see üliregulaarsus siiski väsitama, kuid õnneks on hekinurkade sisse jäävatesse bosketitesse istutatud vabakujuliselt igatsorti puid-põõsaid, mõistagi ka lilli.
Teiste seas silmasin jalakõrgust igihaljast põõsakest, kes valmistus parajasti õitsema. Silt teadustas: Skimmia japonica ‘Rubella’. Kas sa näe, see 7. tsooni õrnuke tegelane elas talve Lõuna-Lätis vabalt üle! Tagantjärgi võib öelda, et 2009. a talv oli järgnevatega võrreldes üsna pehmeke.
See polnud siiski mu esmakordne kohtumine samuse liigiga. Vaevu paar kuud varem jäi mul ühes Kärdla lillepoes silma hulk potikesi: Skimmia, 15 krooni tükk. Soetasin jalamaid ühe neist üliodavaist.
Juba samal kevadel, Rundalest Hiiumaale naasnuna, istutasin oma skimmia aeda maha. Julge hundi rind on rasvane! Ja kui hukkubki, siis noh, 15 krooni pole ju märkimisväärne kaotus – mõtlesin.
Kuid skimmia ei kavatsenudki hinge heita. 2009/10 talv tuli küll karm, ent paksu lumeteki all elas ta pakased rõõmsasti üle. Ka järgnev 2010/11 talv tuli tige. Lumikate oli sedakorda liigagi paks, murdes skimmialt ühe haru. Ent sellest polnud häda. Häda oli hoopis milleski muus.
Sügisel, kui skimmia järgmiseks kevadeks toredad veinipunased õienupukobarad valmis kasvatas, märkasin korraga, et taime lehed on kole kollaselaiguliseks muutunud. Põhjus peitus küllap liiga lubjases mullas. Jaapani skimmiat soovitatakse kasvatada rodode seltsis. Seega happelises pinnases. Siiski ei tõtanud ma teda kohe ümber istutama, teades, et külmaõrnu taimi on enne talve parem mitte liigutada.
2011/12 talv tuli jälle karm. Sedakorda pealekauba vähese lumikattega. Kuhjasin ligi jalakõrgusele skimmiale hädapärast lund peale, vaevu teda kattes. Ja tulemus? Jälle elas talve vabalt üle! Nii kui aprillis maa sulas, istutasin ta kohe ümber metsaaia lubjavabasse mulda. Ehk tulevad uued lehed nüüd ühtlaselt tumerohelised nii kuis peab.
Lisaks sellele, et jaapani skimmia peaks meie oludes külmaõrn hellik olema, teeb tema eriliseks ka süstemaatiline kuuluvus ruudiliste ehk tsitruseliste sugukonda. Tuntuimad ja pakastele vastupidvaimad selle sugukonna esindajad on korgipuud, keda Eesti haljastuses harva leida on. Kasvatatakse ka vängelõhnalist poolpõõsast aedruuti, kes on leedulaste rahvuslill, ehkki pärineb tegelikult Vahemeremaadest. Ruudiliste sugukonnast tasuks Eestis proovida kasvatada ka nt Zantoxylumi liike ja Poncirus trifoliata’t. Viimane on täiesti ehtsate tsitrusviljadega astlaline heitlehine puuke, mis pärineb Ida-Aasiast.
Sealtkandist on pärit ka skimmiate neljaliikmeline perekond. Esialgsetele kogemustele tuginedes võib neist Skimmia japonica’t kasvatada vähemalt lumealuse minipõõsana Eestiski. Kindlasti ei viska ta meil 6 m kõrguseks nagu oma kodumaal Jaapanis, Hiinas ja Kagu-Aasias. Kuid et üks igihaljas tsitruseliste sugukonna esindaja siinmail üldse vastu peab, eks ole huvitav seegi.
Kahjuks on see liik kahekojaline, nõnda et üksi kasvav taim küll õitseb, kuid ei moodusta silmatorkavaid punaseid viljamummude kobaraid. Tõsi, leidub ka üks iseviljastuv sort: ‘Robert Fortune’.
